Laanet ja Anvelt: õiguskaitseasutustes jääb puudu avatusest

Politseiriiki Eestis ei ole, kuid mõned asjad õiguskaitseasutustes on kreenis ja avatust on liiga vähe, leiavad riigikogu liikmed, endine siseminister Kalle Laanet (parteitu) ja endine keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt (SDE).

“Meie õiguskaitseorganid on ära unustanud, et me elame täiesti muutunud maailmas – muutunud maailmas selles mõttes, et meie ühiskond on demokraatlikum ja avatum, ja see tähendab seda, et meie inimesed ja avalikkus ootavad tunduvalt rohkem selgitusi teatud asjade osas, teatud konkreetsete menetlustoimingute osas. Kuid õiguskaitseorganid – eriti läbi prokuratuuri – kipuvad ütlema minimaalselt, mis tähendab seda, et see tekitab inimestes vastakaid arvamusi. Ja kui lõpptulemus saab olema selline kui viimastel päevadel on kajastatud, siis see tekitab tõsist frustratsiooni avalikkuses ja sellest ei saada aru. Ja tekivadki sellised tunded, nagu oleks tegemist politseiriigiga,” rääkis Kalle Laanet intervjuus ETV saatele “Terevisioon”.

Endise siseministri sõnul on taunitav, et keegi ei kanna vastutust selliste juhtumite eest, nagu näiteks endise kaitsepolitseiniku Indrek Põdra kriminaalasi.

Samuti märkis Laanet, et kriminaalmenetluse puhul kiputakse kohe arvama, et keegi on tingimata süüdi, ning rutatakse ruttama seisukohtade avaldamisega. Kui kohus teeb aga otsuse, mis avalikkuse juba ette kujundatud arvamusele ei vasta, siis ollakse nördinud.

Andres Anvelt Eestis politseiriiki siiski ei näe, küll aga ülepolitiseeritust ühiskonnas.

“Esiteks politseid – ükskõik, kas siis harilikku politseid või kaitsepolitseid – võetakse mingil määral A ja O-na. Nemad ei mõista siiamaani, et tegelikult ühiskondlik tähelepanu on nendel väga suur ja nad peavad iga oma sammu tegemisel kaalutlema proportsionaalsust [---] “Nad peavad mõistma seda, et ühiskonnal on õigus olla väga huvitatud, mis nendes toimub. See tähendab ka seda, et nemad peaksid õppima palju paremini kommunikeerima oma tegevust, mitte lähtuma sellest sellest väga lihtsast asjast, et “Ei kommenteeri, ei kommenteeri!”,” rääkis Anvelt.

Anvelti sõnul ei ole ka normaalne, et Euroopa demokraatlikus riigis on kaitsepolitseil nii luuretegevus kui ka kriminaalmenetlus koos. Täna juhtis sellele Maalehele antud intervjuus tähelepanu Rait Maruste, seda on teinud ka justiitsminister Kristen Michal. Samuti on sellest juba 1990. aastate lõpul rääkinud erinevad Euroopa Liidu ametnikud. Kaitsepolitsei ülesehitus tuleks Anvelti arvates rahulikult üle vaadata.

“Luuretegevus – julgeoleku tagamine – ja kriminaalmenetlus ei saa olla koos. See loob juba isegi näiliselt – kui sisuliselt on isegi kõik korras – ühiskonnas sellise suhtumise, et meil toimib see asi ikkagi veel nagu vanas KGB-s,” ütles Anvelt.

Laanet lisas, et õiguskaitseorganid peavad suutma kõiki oma toiminguid avalikkusele selgitada.

“Me peame rohkem rääkima. Täna on tekkinud see situatsioon, kus kriminaalmenetluse osas annab avalikkusele teavet ainult prokuratuur, mis on kokku lepitud. Kas prokuratuur on võimeline seda adekvaatselt tegema, see on hinnangute küsimus. Ja siis tekivadki inimeste hulgas kõhklused-kahtlused, kui nad ei saa piisavalt teavet. Pigem me peame andma mingil ajahetkel natuke rohkem kui vähem (teavet). Ja see on see võimalus, ehk avatus, avatus. Ja igaüks, kes töötab oma vastutusalas, peab kandma vastutust,” rääkis Laanet.

http://uudised.err.ee/external/iframeplayer/uudised_iframe.php?playmode=startvideo&lng=0&vid=48091

ERR

Ilma seksiostu keeluta jääb Eesti turistide «õnnesaareks»

Kuu aega tagasi esitas Sotsiaaldemokraatlik Erakond valitsusele eelnõu, millega tahetakse keelustada alaealistelt seksi ostmine, et vähendada prostitutsiooni ja inimkaubandust Eesti ühiskonnas. Samas avaldas eelnõud toetanud sotsiaalminister Hanno Pevkur riigikantseleile saadetud kirjas lootust, et tulevikus keelustatakse Eestis seksiost täielikult.

“Müüdid sellest, kuidas enamik naisi tegeleb selle valdkonnaga vabatahtlikult, on naeruväärsed.„
Eelnõu algatajad väidavad prostitutsiooni käsitlevate uuringute ja ekspertide arvamuste põhjal, et suur osa täiskasvanutest, kes tegelevad prostitutsiooniga, on asunud oma keha müüma juba alaealiselt, mistõttu on oluline vähendada nõudlust sellise tegevusala suhtes alaealiste hulgas ka õiguslike meetemetega.

Karistusseadustiku muutmise seadus tuleb Riigikogu õiguskomisjonis arutamisele ülejärgmisel nädalal.

Olukord Põhjamaades ja Eestis

Anvelti sõnul on alaealistelt seksi ostmine seaduse järgi kuritegu Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, lisaks ka Leedus. Täielikult (tema igas vormingus) on seksiost keelatud Rootsis.

«Soomes on lisaks alaealistele keelatud seksiost nendelt isikutelt, kes on prostitutsiooniärisse sattunud sunniviisiliselt ehk teisisõnu inimkaubanduse ohvritelt,» tõi Andres Anvelt näiteks. Tema sõnul on ka teistes riikides olemas erinevad lähenemised, kuid reegel on üks: seksi ostmine alaealistelt on igal juhul keelatud.

Eestis tehti Anvelti sõnul 2006. aastal põhjalikum uuring, mille raames küsitleti nii prostituute endid, nende probleemidega tegelevaid vabatahtlikke kui ka ühiskonda laiemalt. Uuringu kohaselt alustas ligi 50 protsenti naistest prostitutsiooniga tegelemist alaealiselt.

Hilisemad anketeerimised, mida teevad probleemiga tegelevad kodanikuühendused, näitavad seda arvu veel kõrgemana: 60-70 protsendi kanti, täpsustas Anvelt. «See näitab, et on olemas reaalne nõudlus alaealiste vastu seksiäris ja riik on selle asja suhteliselt unarusse jätnud,» lisas ta.

Anvelt ei pea Eesti olukorda katastroofiliseks, kuid leiab, et kui probleemiga mitte tegeleda, võib see kaasa tuua ettearvamatud tagajärjed tulevikus.

«Tuleb kindlasti arvestada ka asjaoluga, et seksiostjate nõudlus ei ole ainult tüdrukute vastu, huvi tuntakse ka poiste vastu, sest äri aetakse ka interneti kaudu» rõhutas ta.

Ta selgitas, et esitatud eelnõus ei nähta ette ainult alaealise ja temalt seksi ostja füüsilist kontakti, vaid ka interneti teel ükskõik millise seksuaalse alatooniga teenuse ostmist, mis viib teise poole seksuaalse rahuldamiseni.

Inimkaubandus

«Samas on alaealistelt seksiostu keelustamine ja selle eest karistamine ainult üks samm kogu selles ahelas, mida võib kokku võtta ühe sõnaga – inimkaubandus,» tõdes Andres Anvelt.

Aprilli keskpaigast kehtivad karmid inimkaubanduse vastased sätted, mille kohaselt on igasugune seksiteenuse pakkumisele kaasaaitamine ränk kuritegu, lisas Anvelt.

«Kui tegu on kas või vaimse vägivallaga (rääkimata füüsilisest), inimese abitu olukorra ärakasutamisest, pettusest või mis iganes mõjutamisega asuda seksiärisse, siis on karistused viieteist aasta kanti,» ütles Anvelt.

«Uue seaduse järgi on ka alaealise kaasamine ja kutsumine erootilisse sõusse modelliks ka ränk kuritegu ehk teisisõnu peaksid režissöörid ja produtsendid väga tõsiselt järele mõtlema, enne kui nad lasevad alaealisel ehk alla 18-aastastel ennast kas või osaliselt lahti riietada,» märkis ta.

Müüdid ja tegelikkus

Müüdid sellest, et enamik naisi tegeleb selle valdkonnaga vabatahtlikult, on naeruväärsed, leiab Anvelt.

«Mina oma poliitikaeelse politseiprofessionaali karjääri jooksul pole näinud sisuliselt ühtegi lõpuni vabatahtlikku kehamüüjat – ikka on selleni viinud otsene või kaudne sund,» lausus ta ning kinnitas, et samal arvamusel on kodanikeühendused, kes nende probleemidega kokku on puutunud.

Teiseks oluliseks teguriks on asjaolu, et sisuliselt on meie ümber enamikus riikides seksiost erinevatel tasemetel keelatud, millega ka vähendatakse nõudlust nende riikide kriminaalsel turul.

«See, et küsimus ei puuduta eestlasi ja on levinud probleem mitte-eestlaste hulgas, on samuti vägagi vale müüt, mis rahva hulgas levib,» märkis ta. Aga see on teadmiseks neile, kes näevad probleeme ainult siis, kui need puudutavad eestlasi, täpsustas ta. «Kuid kõik inimesed on Eestile väärtuslikud,» rõhutas ta.

Anvelt tõdes, et kui Eesti jääks seksiostjate «õnnesaareks», siis see kindlasti suurendaks selle valdkonna alast turismi Eestisse. «Ma arvan, et sellist kuulsust me kindlasti ei vääri. Arvestades meie ühiskonna ja rahva jätkusuutlikkust, on see valdkond Eesti jaoks olulise tähtsusega,» lisas ta.

Ennetustöö

Suurem osa tegevusest, mis on suunatud prostituutide sotsialiseerimisele ühiskonda, on Eestis sisuliselt projektipõhine ja sellega tegelevad mittetulundusühendused. Anvelt leiab, et see n-ö pehmem pool vajab kindlasti suuremat tuge, tunduvalt enam, kui seda tänapäeval võimaldatakse.

«Tuleb arvestada, et prostitutsiooniga käsikäes käivad sellised pahed nagu narkootikumid, perevägivald, rahapesu, HIV, mis iganes – ta on teiste kriminaalsete valdkondade nii põhjus kui tagajärg,» kinnitas Anvelt.

Anvelti sõnul toetab Sotsiaaldemokraatlik Erakond ka sotsiaalministeeriumi seisukohta, mille kohaselt tuleks keelata seksiost üleüldse, kuid ta avaldas lootust, et see ei jää populistlikuks sõnakõlksuks. «Sinna tuleb jõuda loogilist ja tarka teed minnes,» lisas ta.

Tema sõnul tuleks probleemse grupiga tõsiselt tegeleda ja leida neile muu tegevusala. «Vastasel juhul me teeme küll ühtepidi ülla teene, kuid jätame nad oma saatuse ja ainult kuritegeliku maailma hooleks,» märkis ta.

«Tuleb arvestada, et kui alaealistelt seksiostu keelustamine on tõesti ehk ühiskonna südametunnistuse küsimus ja avalikult ei taha keegi selle üle vaielda, siis üleüldine keeld eeldab sotsiaalse alusvundamendi ehitamist nendele inimestele, kelle jaoks on oma keha müümine ainuke võimalus raha teenimiseks,» selgitas Anvelt.

Pärast alaealistelt seksiostu keelustamist peaks järgmine samm olema sarnaselt Soomega seksiostu keelustamine inimkaubanduse ohvritelt ehk nendelt, keda on väevõimuga pandud seda ala viljelema, arvab sotsiaaldemokraat Andres Anvelt.

Sotsiaalministeeriumi toetus

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Helena Nõmmik ütles Naine24-le, et ministeerium toetab mõtet, millega kriminaliseeritakse alaealistelt seksi ostmine.

Ministeerium märkis Riigikantseleile ja Justiitsministeeriumile saadetud kirjas, et teatavasti on vägivalla vähendamise arengukavasse 2010-2014 planeeritud ka seksuaalteenuste ostmise õigusliku käsitluse analüüsimine aastaks 2013.

«Arvestades, et karistusseadustik on justiitsministeeriumi pädevusala, on Ssotsiaalministeerium valmis andma oma panuse nii nimetatud analüüsi koostamisel kui vajadusel ka seadusandluse muutmisel,» märkis Nõmmik.

Postimees

Viru värdkapitalism kui impeeriumi hukutaja

Kas Nõukogude Liidu lagundas pragmaatiline KGB, nomenklatuur või ettevõtlikud Viru ärikad eesotsas Balmagesiga?

Virkko Lepassalu vast ilmunud raamatust „Balmagesi lapsed” objektiivsust otsides võib jänni jääda. Viru ärikatest kirjutav autor on väga selgelt väljendanud oma raamatu žanrit, milleks on vulgaarmaterialistlik maailmakäsitlus. Kõik tegelased selles raamatus on tõelised nagu tellised majas, kuid kahtlused tekivad pigem mördis ja mördi päritolus, mis nende telliste vahele on sideme tekitamiseks valatud. Kuid sellest hoolimata see maja seisab, nagu ka fakt sellest, et Nõukogude Liit lagunes ning sellele aitasid kaasa mitmed impeeriumisisesed ja -välised tegurid.

Loe edasi siit: EPL

Michal ja Vaher toetavad alaealistelt seksi ostmise kriminaliseerimist

Justiitsminister Kristen Michal ja siseminister Ken-Marti Vaher toetavad sotsiaaldemokraatide algatust kriminaliseerida alaealistelt seksi ostmine.

Sotsiaaldemokraadid algatasid aprilli alguse seaduseelnõu, millega soovisid mitmete naaberriikide, nagu Soome, Rootsi ja Leedu eeskujul kriminaliseerida seksi ostmine alaealistelt.

“Erinevad uuringud ja ekspertide arvamused osutavad, et suur osa prostitutsiooniga tegelevatest täiskasvanutest on asunud oma keha müüma juba alaealiselt, mistõttu on oluline vähendada nõudlust sellise tegevuse suhtes,” märkis eelnõu autor Andres Anvelt.

Michal märkis sotside eelnõu kohta kirjutatud kommentaaris, et toetab põhimõtteliselt seda algatust. Sarnase nõude esitab Michali sõnul ka üks Euroopa Liidu direktiiv, mille Eesti peab järgmise aasta lõpuks üle võtma.

Michal tegi valitsusele ettepaneku põhimõtet ja eelnõu toetada. Samuti tegi ta ettepaneku riigikogu õiguskomisjonile, et eelnõu ja selle põhimõtteid menetletaks koos justiitsministeeriumis ettevalmistatava eelnõuga, et tagada teema laiem käsitlus ning tõhusam võitlus laste seksuaalse ärakasutamise vastu.

Eelnõu toetas ka siseministeerium, soovitades samuti kaaluda eelnõu ühendamist Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmise eelnõuga.

Allikas: Delfi

Vikerraadio: Reporteritund räägib korruptsioonivastase seaduse eelnõust

Uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu jõuab Riigikokku esimesele lugemisele. Mida ütleb uus seadus ametiisiku majanduslike huvide deklaratsiooni, ettevõtlusega tegelemise ja kingituste vastuvõtmise kohta ning kellel lasub põhivastutus, et seadus täiel määral rakenduks? Asja arutavad Tanel Kalmet justiits-ministeeriumist, Asso Prii ühingust Korruptsioonivaba Eesti ja Andres Anvelt Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonist. Saade oli eetris 18.04.2012

Kuula saadet siit:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Opostisioonitunni külalised on Kadri Simson ja Andres Anvelt.

ERR – Vikerraadio. 20.04.2012
Opostisioonitunni külalised on Kadri Simson ja Andres Anvelt. Räägime muutustest Keskerakonna koosseisus, kapo ja poliitikute vahekorrast aastaraamatu koostamisel.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 vastuolust põhiseadusega

Esimees Ene Ergma
Alustame tänase päevakorraga, see on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Eiki Nestori, Helmen Küti, Indrek Saare, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Kajar Lemberi, Kalev Kotkase, Marianne Mikko, Mart Meri, Rannar Vassiljevi, Rein Randveri, Sven Mikseri, Urve Palo 20. veebruaril sel aastal esitatud arupärimine võlaõigusseaduse § 134 lõike 3 vastuolu kohta põhiseadusega (nr 123). Ma palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti!

Andres Anvelt
Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Tere päevast, keda ei ole näinud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni arupärimine puudutab võlaõigusseaduse pügala 134 lõige 3 vastuolu põhiseadusega. Tutvustan teile natukene tausta.
15. veebruari käesoleva aasta ERR-i saates Pealtnägija näidati lõiku Hillar Koitla kaasusest moraalse kahju hüvitamise nõudmisel Joosep Laiksoolt, kes süülise autoõnnetusega põhjustas kodanik Koitla vanemate surma. Saates juhiti tähelepanu asjaolule, et nii antud kaasuses kui paljudes teistes on kohus oma otsuse tegemisel võtnud aluseks võlaõigusseaduse § 134 lõige 3, mille kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad surma saanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.
Samas ütleb põhiseaduse § 25, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Antud põhiseaduslik õigus on oma sisult, vähemalt tundub niimoodi meie fraktsiooni liikmetele, ilma seaduse reservatsioonita põhiõigus, mida võib sisuliselt piirata ainult teise põhiseaduses ära toodud õiguse või vabadusega. Seadusega pole võimalik kehtestada tingimusi ega sekkuda kuidagi teistmoodi selle õiguse realiseerimisse, kui selleks ei anna otseselt volitust põhiseadus ise. Ütleb ka põhiseaduse § 11, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Võlaõigusseaduse § 134 3. lõige seevastu kehtestab otseselt seaduse reservatsiooniga põhiõigustele väga laia tõlgendamisvõimaluse ja ebaproportsionaalse tingimusliku piirangu ehk hüvitise maksmist õigustavate erandlike asjaolude tuvastamisel. Näiteks sama seaduse § 134 lõige 2, mis sätestab kahju hüvitamise kohustuse seoses vabaduse võtmise, isikule kehavigastuse tekitamise, tervisekahju või muu isiku õiguse rikkumise eest, kohustab mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistliku rahasumma. Selline säte kindlasti ei piira põhiseaduslikku õigust kahju nõuda, vaid osutab mõistlikkuse vajadusele summa määramisel. Täiendavaid tingimusi ega piiranguid moraalse kahju nõudmisele ei seata.
Kindlasti võib diskuteerida selle üle, kellele need erinevad lõiked suunatud on. Lõige 2 räägib otseselt isikutest, kelle suhtes õigusvastane tegu suunatud oli. Lõige 3 aga seevastu lähedastest, kellele õigusvastane tegu võis kannatusi tekitada, nii nagu tekitas kannatusi antud “Pealtnägija” saates härra Koitlale seoses tema vanemate hukkumisega autoõnnetuses. Põhiseaduse § 25 jätab sõnastusega “igaühel on õigus ükskõik kelle poolt” kannatusi tekitanud isikute ringi võimalikult laiaks, isiku seotusele otsese kannatanuga seega õigusvastase teoga piiranguid ei pane. Põhiseaduse § 25 tekstist võib aru saada, et õiguse realiseerimine võiks toimuda näiteks kokkuleppe teel või kohtu poolt. Vastavalt põhiseaduse paragrahv 146-le mõistab kohus õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Võlaõigusseaduse paragrahvis 143 lõige 3 sõnastus seevastu on ilmses vastuolus põhiseaduse paragrahv 25-ga, mistõttu tema rakendamine põhiseaduse paragrahv 3 lõige 1 alusel pole võimalik.
Seetõttu, selgitamaks seda keerulist juriidilist konstruktsiooni, mida kohtud siis kasutavad, keeldumaks määrama moraalse kahju eest mittevaralist hüvitist, saamaks selgitust, kas võib olla antud võlaõigusseaduse sättes vastuolu põhiseadusega, pöördusime siis ka õiguskantsleri poole kahe küsimusega: kas võlaõigusseaduse vastav säte on põhiseadusega vastuolus ja kui on, kas siis peaks ootama õiguskantsleri ettepanekut põhiseadusega selle sätte kooskõlla viimist, ses osas? Aitäh!

Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri!

Õiguskantsler Indrek Teder
Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Kõigepealt ma kasutan juhust, et öelda paar sõna arupärimisest üldse. Kuna arupärimisele vastamine ei saa ega tohi olla põhiseaduse kohaselt õiguskantsleri staatusest tulenevalt käsitletav poliitilise tegevusena, siis ma tulenevalt põhiseadusest tagastan otseselt poliitilise iseloomuga arupärimise, kus nõutakse sisuliselt õiguskantsleri poolt poliitikasse sekkumist, poliitilise seisukoha avaldamist või hinnangut poliitiku tegevuse kohta. Selleks õiguskantsleril pädevust ei ole. Selles tulenevalt ma tagastasin ka ühe eelneva arupärimise just selle selgelt päevapoliitilise olemuse tõttu. Küll aga ma püüan kasutada arupärimise vormi, et olla parlamendiliikmetele koostööpartner, kes võimaluste piires annab selgitusi kehtiva õiguse eri normide ning teoreetiliste käsitluste kohta. Samas tuleb arvestada arupärimise regulatsioonist tulenevat kitsast ajapiiri ning teemade keerukust, siis see käsitlus paratamatult on ikkagi esialgne ja seda just praeguse arupärimises käsitletud tõesti väga keeruka teema puhul. Asja juurde.
Küsimus võlaõigusseaduse § 134 lõike 3 võimalikust vastuolust põhiseadusega konkreetse juhtumi pinnalt. Osundan esiteks, et kuna selles asjas on toimunud kohtumenetlus ning õiguskantsler ei saa võtta seisukohta konkreetse kohtumenetluse tulemuse kohta, siis kohtumenetlust arusaadavalt ma ei puuduta. Samuti rõhutan veel kord, minu seisukoht on ikkagi esialgne, arvestades neid kitsaid ajaraame. Piirdun seega vaid selle põhimõttelise küsimusega, kas saab eeldada, et põhiseadusega on kooskõlas võlaõigusseaduse § 134 lõige 3 regulatsioon, mille kohaselt isiku surma põhjustamisega tema lähedastele tekitatud mitterahaline kahju tuleb hüvitada vaid erandlike asjaolude esinemisel? Teisisõnu, ma arutlen selle üle, kas on põhiseaduspärane, et lähedastele hüvitatakse kahju vaid erandlikel asjaoludel, mitte igal juhul. Teatavasti põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik selle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kasutan edaspidi moraalse kahju sünonüümina mittevaralise kahju mõistet. Põhiseaduse § 25 ei sisalda sõnaselgelt seaduse reservatsiooni. Põhiseaduse § 25 reservatsiooniga seoses käsitlen ma ka põgusalt selle ajaloolist kujunemist.
Põhiseaduse Assamblee materjalidest nähtuvalt sisaldus sättes lause “hüvitamise viisi ja korra sätestab seadus”. See jäeti välja põhjendusega, et kohus saab siis hakata otsustama kahju hüvitamist juba enne vastava seaduse jõustumist kohe peale põhiseaduse jõustumist. Samas kinnitati ikkagi seaduseandja pädevust kahju hüvitamise tingimusi ja korda reguleerida. See tähendab, et sätte sõnastus seaduse reservatsioonita põhiõigusena ei olnud põhiseadusandja teksti koostaja teadlik valik, vaid muu kaalutlusega kaasnenud tagajärg. Ka põhiseaduse ekspertiisi komisjoni tegi ettepaneku muuta põhiseaduse § 25 sõnastust selliselt, et see kahtluseta alluks lihtsa seaduse reservatsioonina, võimaldades seadusandjal välja kujundada paindlik kahjutasu õigus, nagu mandri-Euroopa õigussüsteemist lähtuvates riikides tavaline on. Seetõttu ollaksegi valdavalt seisukohal, et sätet tuleb tõlgendada lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusena, mille piiramist õigustab iga eesmärk, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Seega etteruttavalt mainin, et seadusandjal on selle põhiõiguse sisustamisel suhteliselt lai kaalutlusruum.
Ent eksisteerib ka seisukoht, et põhiseaduse § 25 riiveks on põhimõtteliselt olemas õigustus ka sel juhul, kui sätte kujunemislugu kõrvale jättes, käsitleda seda siiski seaduse reservatsioonita põhiõigusena. Ma isiklikult ei pea väga mõistlikuks seda kujunemislugu kõrvale jätta. Teisisõnu on võimalik käsitleda põhiseaduse § 25 lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusena, siiski osundan, et ka ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramine pole välistatud. Sellise põhiõiguse riivet saab õigustada mõni teine põhiõigus või põhiseaduse printsiip.
Riigikohus on leidnud, et lähedastele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine vaid erandlike asjaolude esinemisel lähtub vajadusest tagada kahjutekitajale oma teo tagajärgede ettenähtavas mõistlikus ulatuses ning vältida tema maksejõueteks muutmist. Sisuliselt saaks sellist argumentatsiooni seostada põhiseaduse § 19 lõikest 1 tuleneva vaba eneseteostusega, mis põhiõigusena oleks põhimõtteliselt aktsepteeritav ka seaduse reservatsioonita põhiõiguse riive õigustamisel. Loomulikult on vaba eneseteostus juba põhiseadusest tulenevalt piiratud kohustusega austada ja arvestada teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Seejuures on seadusandjal kohustus eraõigusliku regulatsiooni loomisel isikute õigusi vastastikku kaaluda, kuid tal on tasakaalustatud lahenduse leidmisel ka teatav mänguruum, sest teiste isikute õiguste austamata või arvestamata jätmine võib olla konkreetse situatsiooni asjaoludest lähtuvalt etteheidetav väga erinevas ulatuses. Seetõttu on aktsepteeritav ka kahju hüvitamise kohustuse seostamine selle etteheidetavuse määraga.
Nõustun arupärimise esitanud Riigikogu liikmetega selles, et põhiseaduse § 125 kohaldamise alast ei saa välja jätta “surma põhjustamisega kolmandatele isikutele, sealhulgas lähedastele tekitatud mittevaralise kahju”. Samas peaks seadusandjal olema võimalus tõmmata piir surnu lähedaste ja teiste, mittevaralist kahju kannatanud kolmandate isikute vahele. Leiangi, et teatud rasketel juhtudel tuleb kahju tekitajal kindlasti hüvitada surnu lähedastele nende tekitatud mittevaraline kahju. Millised need rasked juhud või erandlikud olukorrad on, see peaks lõppastmes settima kohtupraktikas ning seda võite juba täpsustada teie, austatud seadusandjad.
Siiski leian, et teatud piirangud mittevaralise kahju hüvitamisel on siiski ka tõenäoliselt põhjendatud. Mis puudutab kohtule antud ulatuslikku kaalutlusõigust erandlike asjaolude sisustamisel, siis selle andmist ei saa seaduseandjale otseselt ette heita, kui arvestada teiselt poolt ka asjaolu, et riigi kohus on korduvalt põhiseadusega vastuolus olevaks pidanud regulatsiooni, mis ei võimalda kaalumist ja toob seetõttu teatud juhtudel kaasa ebaproportsionaalse põhiõiguse riive. Seega ei ole seadusandja minu esialgsel hinnangul põhiseaduse §-dest 19 ning 25 tulenevate ning antud asjaoludel vastassuunaliselt mõjuvate põiõiguste sisustamisel ehk omavahelisel kaalumisel lubatud piiri tõenäoliselt ületanud.
Lõpetuseks osundan veel kord, et kui Riigikogu liikmed on veendunud, et võlaõigusseaduse § 134 lõige 3 vajab täpsustamist, siis see on ju ka võimalik. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Ene Ergma
Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei ava.

Narkootikumide tänavamüük on sisuliselt riskivaba äri

Narkootikumide tänavakaubandusega võitlemine on meie õhukest riiki arvesse võttes liiga kallis ja kulusid vähendava tehnoloogia kasutamine seisab seaduste taga.

Narkosurmade arvu kasv Eestis pole kahjuks mingi üllatus. Aga kas see kasv viimase viie aasta jooksul on olnud märkimisväärne mitme olulise teguri tulemusel või hoopis tegevuse puudumisel?

Ametlikuks versiooniks võimude poolt on olnud asjaolu, et turule on ilmunud kunstlik heroiin ehk valge hiinlane, mis narkomaanile mõeldud väikese koguse ja suure kanguse tõttu on püüdmatu ning seetõttu langeb inimesi nagu loogu. Kindlasti on sellel arutluskäigul tõetera sees, kuigi jah, ka olmetapmiste kasvu võiks põhjendada sellega, et müügile on tulnud väga odavaid, kuid samas väga teravaid kööginugasid ning neid müüakse iga nurga peal, isegi lehekioskites.

Samas jäetakse mainimata asjaolu, et viimase viie aasta jooksul on väikeste koguste käitlemise ehk müügitehingute tuvastamise arvukus politsei poolt langenud viis korda, ligi poolelt tuhandelt juhult aastas alla saja. Teisisõnu tähendab see seda, et politsei on tänavadiilereid püüdnud viis korda vähem kui aastaid tagasi. Muide just sellel ajal ehk ligi viis aastat tagasi hakkas drastiliselt tõusma ka narkosurmade arv, jõudes 2009. aastal tänasest veelgi suuremale tasemele ehk 146-ni.

Narkootikumide hulgikaubandus

Tõesti, politseiprioriteetides on kirjas, et esmaoluline on suurte koguste käitlemise ehk narkootikumide hulgikaubanduse ohjeldamine. Kindlasti pole see vähetähtis, kuid ei mõjuta tänavatel toimuvat mingil muul moel kui jaehindade muutuste ja ainete kanguse kaudu.

Surmava koguse või doosi müüb ikkagi diiler, mitte suurkaupmees, kelle eesmärk võib olla üldse Eesti kui transiitriigi võimaluste ärakasutamine. Tõsi on ka asjaolu, et narkopolitseinikke on vähe ning nende paarikümne politseidetektiiviga, kes Tallinnas ja Harjumaal „kamaga“ tegelevad ei ole võimalik tänavatel toimuvat kontrollida.

Seetõttu julgengi väita, et tänavatel toimunu on eelkõige patrullpolitsei kohustuste hulka kuuluv. Kahjuks on siin aga prioriteedid paigast ära. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks kindlasti inimeste puudus ja asjaolu, et liiklusrikkumiste vastu võitlemine puudutab palju rohkem turvalisusetarbijaid kui narkodiilerite häirimine. Seda muidugi esmapilgul.

Kaudselt mõjutab narkodiileritega seonduv turvalisuse langus meid ümbritsevat palju valusamalt kui harjumuspärane liikluspätt. Tulemuseks on nii narkojoobes tekitatud liikluskuriteod, röövimised, vargused, vahest ka tapmised ning kindlasti kannatab ka esteetiline linnapilt.

Narkomaanide pargiidüll

Aeg-ajalt olen ise pidanud politsei kutsuma kahe erineva rikkumise tuvastamiseks. Kui tegu oli näiliselt purjus autojuhist teatamisega, siis ilmus politsei kohale suhteliselt operatiivselt, lastepargis toimuvale narkodiilile jäi aga politsei reaktsioon leigeks. Eks siis oli linnas ressurssi vaja mujalegi suunata kui kolme narkomaani pargiidüllile.

Üheks põhjuseks on kindlasti ka asjaolu, et narkoekspertiisid on üldjuhul suhtelised kallid ja vaevanõudvad, torru puhumisest üksi ei aita. Samuti ei ole suures osas vahet, kas ekspertiisi tehakse kilole või mõnele grammile, kemikaale läheb sisuliselt sama palju, mistõttu on suur vahe, kuidas mõjub eelarvele sada või viissada ekspertiisi. Teisisõnu on narkootikumide tänavakaubandusega võitlemine liiga kallis meede meie õhukest riiki arvesse võttes.

Siseminister on väitnud, et narkotarbijate kui sisuliselt haigete inimeste karistamine ei ole politsei eesmärk. Sellega võib põhimõtteliselt nõustuda, kuid tarbimisel on alati teine pool ehk pakkumine ning siin ei saa prioriteedid paigast ära olla.

Julgen väita, et tänasel päeval on tänavamüük sisuliselt riskivaba äri, mille kasumlikkus ühe narkodoosi pealt on protsentuaalselt kasumlikum kui suurte koguste liigutamine. Samuti ei tea ükski narkomaan kunagi, mis rämpsu ta parasjagu ostab ning kas pääs nirvaanasse sisaldab valget hiinlast või hoopis lihtlabast „musta surma“.

Innovatiivne tehnoloogiariik

Lõpetuseks tahaks aga tervitada Eestit kui innovatiivset tehnoloogiariiki. Juba aastaid tagasi leiutasid Eesti teadlased sellise kavala aparaadi nagu Narkotest, mille eesmärk on viia narkoekspertiiside tegemine sama lihtsaks ja odavaks, nagu seda on alkomeetri kasutamine.

Aparaat on natuke suurem kui diplomaadikohver ja töötab kiiresti ning lihtsalt. See tehnika on kasutusel mitmetes Euroopa riikides, samuti mõnedes Ameerika Ühendriikide osariikides. Kes seda Eesti „narkonokiat“ ei tunnistata on aga Eesti ise. Põhjus on lihtne – meie õigussüsteem pole aparaadi kasutamiseks kohaldatud, tema tulemused pole tõenduslikud.

Kujutage aga ette, et ka alkomeetrit ei tohiks politsei tänavatel kasutada ja kõik roolijoodikud tuleks tarida ekspertiisi „pissile“? Milline oleks siis liiklussurmade arv meie tänavatel, kas ka narkosurmadega võrreldavalt seitse korda kõrgem kui Euroopas?

Kapo aastaraamatut ei tohi tabloidiks muuta

Kaitsepolitsei aastaraamatut ei tohi tabloidiseerida ja seal ei tohi visata õhku kahtlusi, praegune kära Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti ümber on aga kasulik nii Reformierakonnale kui Keskerakonnale, ütles riigikogu liige Andres Anvelt (SDE).

Ta tõi ETV saates «Foorum» välja, et peaminister Andrus Ansip nimetas tänases infotunnis kaitsepolitsei aastaraamatut üheks aasta oodatuimaks perioodikaväljaandeks.

«Kas tabloidiseerime ära meie riigi ühe tõsisema organisatsiooni väljaanne, kelle eesmärk seaduse järgi on põhiseaduse kaitse? Teeme temast midagi Õhtulehe taolist, kes võib välja visata kahtluse, ja siis ütleme, et minge kohtusse, kui tahate,» küsis poliitik.

Anvelti hinnangul ongi huvitav, kuidas ühiskond nüüd reageerib sellele mitte väga demokraatlikule käitumisele, mis sarnaneb pigem mõnes naaberriigis toimuvale, ta lisas, et kuni tal pole tõendeid, et poliitikud on kaitsepolitseid suunanud, ei saa ta seda väita, küll aga väidab, et poliitikud olid aplad kapo väljatoodut ära kasutama.

Allikas: ERR

Anvelt: Vaher, miks vägivaldsete surmade arv üha kasvab?

Sotsiaaldemokraatide nõudel tuleb siseminister Ken-Marti Vaheril riigikogu ees selgitada, mida kavatseb valitsus ette võtta, et järsult tõusnud vägivaldsete surmade arv taas vähenema hakkaks.

„Minister Vaher teatas aasta alul, et statistiliselt pole meie olukord hull, kuna aastate lõikes on vägivaldsete surmade osas toimunud langus. Kahjuks osutavad 2012. aasta esimesed kuud vägivaldsete surmade jätkuvale ja vägagi järsule kasvule. Nii kasvas võrreldes eelmise kahe aastaga liiklussurmade arv esimeses kvartalis 14-lt 21-le,“ ütles Andres Anvelt. „Suurt muret teeb ka narkosurmade ülikõrge arv, mida Eestis on aastas üle 120 ja mis on terves Euroopas kõige kehvem näitaja.“

Jätkuvalt kõrge on Anvelti sõnul ka tules hukkunud ja mõrvari käe läbi elu kaotanud inimeste arv. „Ohvrisurmade arvukuse kiire tõus viitab sellele, et siseturvalisuse tagamises esineb tõsiseid puudujääke ning eelmiste aastatega saavutatud näiline ja habras turvalisus on murenemas,“ lisas Anvelt.

Sotsiaaldemokraadid küsivad Vaherilt, kas ta on endiselt seisukohal, et vägivaldsete surmade osas pole mitme aasta lõikes ohtlikke arenguid toimunud. Samuti tuleb siseministril anda ülevaade tema valitsemisalas tehtud analüüside tulemustest ja siseministeeriumi edasistest sammudest. Arupärijaid huvitavad ka tulesurmad neis omavalitsustes, kuhu on planeeritud päästekomandode sulgemine.

„Mida olete ette võtnud, et leevendada politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti eelarvelisi pingeid seoses kütusehindade kiire kasvuga? Kui palju on eelarvevahendite nappus mõjutanud vägivaldsete surmade järsku tõusu?,“ seisab arupärimises.

Andres Anvelt Facebookis