Aeg asuda perevägivalda ohjeldama

Esmapilgul ja ka statistika andmetel on üldohtlikud vägivallateod hakanud taanduma. Alles hiljuti tegid politseijuhid eelmisest aastast kokkuvõtteid, kust jäi kõlama, et tapmiste arv on viimaste aastate jooksul pidevalt vähenenud.

Samas on perevägivallaga seotud tapmiste arv jäänud samaks, moodustades üha suurema osa kogu selle kuriteoliigi statistikast.

Poolsada tuhat ohvrit meie kõrval

Ma ei väida, et ühiskonnas oleks käe tõstmine oma pereliikme vastu laienenud. Pigem on inimesed üha rohkem valmis ka väljaspool pereringi vägivalda tunnistama, mis kindlasti mõjub ametlikele numbritele. Et meie karistusseadustik otseselt perevägivalda ei sätesta, siis saab toetuda ainult neile andmetele, mida politsei omal initsiatiivil kogub.

Üliliberaalses õigusriigis ei taha kuidagi taanduda mõtteviis, et kõrtsikaklus ei ole sama, mis „kodune peks”, mille tagajärjed on tunduvalt ohtlikumad ja seda eriti tulevasele põlvkonnale. Mõne aasta taguse uuringu kohaselt kannatab koduse vägivalla all ligi 50 000 pereliiget, mis tähendab, et me möödume tänaval pidevalt inimestest, keda on alla surutud, alandatud või kes on ise teiste kallal vägivallatsenud.

Laialt on levinud arusaam, et üleaedse tegevus meisse ei puutu. Seda vähemalt seni, kui see kõik meie õuele ei roni. Tuletaksin aga meelde, et mitmed viimaste aastate kõmulised krimisündmused, kus keegi on granaadiga vehkinud ning ka relva kasutatud, on olnud korduva perevägivalla viimaseks vaatuseks. Ei tasu unustada, et aastaid tagasi Õismäel pommiplahvatuses elu kaotanud nooruke politseinik Julia Gorbatšova jäi üle keenud peretüli teele.

Tõsiasi on ka see, et paljude koolikiusamiste puhul on vägivallatsejateks just need noored, kes on kodus õppinud, et füüsiline väljendusviis on sotsiaalse kommunikatsiooni vahendiks.

Uus ja hambutu karistusseadustik

Äsja riigikogu menetlusse saabunud karistusseadustiku revideeritud verisoon teeb selles osas väikese teosammu, sätestades vägivallategude raskendavate juhtude sekka ka need, mis on sooritatud lähi- ja sõltuvussuhtes.

Eelnõu seletuskiri loeb samas kompromissiks seda, et „ei koostata eraldi paragrahvi perevägivalla jaoks, nagu rahvusvahelised soovitused seda ette näevad”. Arusaamatuks jääb, kelle või mille jaoks selline kompromiss saavutati. Ajal, kui retoorikas rõhutakse väärtuspõhisele lähenemisele, juhtub tegelikkuses sageli nii, et kui Euroopal ikka väga vaja on, eks me siis midagi ka tee. Sama seisukoht domineeris alaealistelt seksi ostmise keelustamise küsimuses, mis läinud aasta lõpus seadustati. Eelnevalt tolmus vastav laste kaitsmisele suunatud eelnõu kaks aastat riiulil, et oodata Euroopa direktiivi, mis meile antud kohustuse peale pani.

Kas meie oma Eesti väärtushinnangud, elust endast tulenevad vajadused ei ole siis piisavalt olulised, et probleemide lahendamisega ilma Euroopa sunnita tegelda? See küsimus tekkis ka uut perevägivalla sätet ja seletuskirja lugedes.

Vastava sättega kaetakse vaid üks, vaieldamatult küll kõige suurem osa perevägivallast. Koduse peksu raskemad juhtumid, millega kaasnevad rängemad tagajärjed, võivad aga ka edaspidi jääda kõrtsilöömingu raskusastmele. Näiteks teeb uus eelnõu vägivallateo puhul, mis tõi kaasa nelja kuu pikkuse terviserikke, vahet pere- ja kõrtsivägivalla vahel. Aga kui ohvri ravi kestab veelgi pikemalt või ta on kaotanud mõne eluliselt tähtsa funktsiooni, siis vahet enam ei ole. Seega – olenemata sellest, kas sinu neeru purustab kodus elukaaslane või kõrtsis lauakaaslane, on karistus üks. Sama seis on ka tapmise korral, kus lähi- või sõltuvussuhtes toimunud roima ei ole loeta raskendavaks asjaoluks.

Tõsise puudusena on eelnõus jäänud täielikult määratlemata laste kui perevägivalla sagedaste tunnistajate olukord. Laps, kes näeb pealt oma ühe vanema peksmist, ei ole vaid tunnistaja, vaid samuti ohver, kelle vaimsed kannatused võivad olla isegi suuremad pekstava füüsilisest valust. Lapse kohalolek peab olema vägivallatsejale karistuse määramisel raskendavaks asjaoluks.

Seaduseelnõu ei räägi sõnakestki karistuse võimalikest alternatiividest. Ei ole ju perevägivallavastase poliitika eesmärgiks vaid hullunud peksja karistamine. Tema teo tagamaad võivad peituda nii lapsepõlves kujunenud väärastunud elustandardites, alkoholismis kui ka psüühilistes häiretes. Riigi ülesanne on siin välja pakkuda vastavad mõjutusvahendid. Seetõttu peaks karistusseadustik sisaldama ka erinevaid alternatiive, nagu kohustuslik ravi, psühhoteraapia või mis iganes.

Härjal lõpuks sarvist

Perevägivalla algstaadiumis ei taha kannatanu reeglina oma elukaaslast vanglasse saata. Inimesi seob ühine elu, lapsed ja materiaalne toimetulek. Just seetõttu jäävadki paljud vägivallateod pere sisse tuha alla hõõguma. Seega peaks riik andma inimestele võimaluse mõistus pähe võtta ja ennast normaalsesse suhtesse tagasi turgutada. Selliseid alternatiive pakutakse muide seksuaalkuritegude puhul kergeloomulistele kõrvalekaldujatele.

Oleme suutnud 20 aastaga ületada vägivalla ohjeldamisel imestamisväärse vahemaa: mõrvade arv on langenud seitse korda. Praegu seisame aga vägivallaga lähemalt vastamisi kui paarkümmend aastat tagasi. Väheneva rahvaarvuga ühiskond ei saa meie ümber toimuva perevägivalla peale õlgu kehitada. Aeg on võtta märatseval härjal sarvist ja peres vägivallatsevaid „härgasid” taltsutama hakata.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA