Andres Anvelt: Inimkaubanduses kurjategijate karistamisest üksi ei piisa

Lähipäevil jõustuvad inimkaubanduse vastased kriminaalseaduse sätted, mis sündisid tulises ja emotsionaalses diskussioonis erinevate ministeeriumide ja inimkaubanduse ohvritega tegelevate kodanikuorganisatsioonide vahel.
Vaidluses sündis tõde ja arusaam, et Karistusseadustik ei kanna eesmärki lahendada ühiskonnas maad võtnud sotsiaal-majanduslikke probleeme, vaid tema ülesandeks on karistada neid „ettevõtlikke kurjategijaid“, kes ühiskonna valukohti enda rikastamiseks ära kasutavad. Inimkaubandus kui organiseeritud kuritegevuse alaliike õitseb ohvririigina nendes riikides, kus sotsiaalsed kompensatsioonimehhanismid on kas nõrgad või olematud ning samuti nendes sihtriikides, kus elanikkonna seksuaalselt väärastunud kiht on küllalt hästi materiaalselt kindlustatud, et oma fantaasiaid teki alt reaalsusesse üle kanda.

Aga nüüd seadusest. Esiteks ei ole inimkaubitsejatel mõtet hakata planeerima inimeste vahendamist teise riiki otsides nii-öelda pehmemaid teemasid, kus karistused väiksemad oleksid. Uus inimkaubanduse säte ei tee vahet, kas inimene peab tegelema prostitutsiooni, palgamõrvade või näiteks mõne esmapilgul tavapärase tööga, kasvõi ehitamisega.

Kuritegelik on see, kui inimene peab seda tööd tegema sunni tulemusena või näiteks ei ole töötingimused ühiskonnas tavalised – saab olematut palka või ei saa sedagi, talt võetakse dokumendid, et ta ei saaks kodu naasta või on siis tööks näiteks abiellumine Euroopa kodanikuks pürgijaga. Uurijad peavad kohtule muidugi tõestama, et inimene sattus sellesse inimkaubanduse ohvri olukorda ähvarduse, petmise või otsese vägivalla toel. Samuti võib sellisesse olukorda sattuda ka abituna kui inimest vaevab mõni puue ja ta ei suuda teda ümbritsevast adekvaatselt aru saada. Vajalikuks uuenduseks meie karistusseadustikus on ka haavatavuse seisundi sisse toomine. Teisisõnu, kui inimest mõjutatakse läbi tema sotsiaalse kollapsi, ehk läbi selle, et tal pole muid võimalusi, kui ennast ellujäämiseks maha müüa, on nüüdsest kuritegelik.

Olgu selleks siis võlad või miskit muud möödapääsmatut, mis inimese meeleheitele pööravad ning viimasest, ka kurjategijate poolt pakutud võimalusest kinni sunnivad haarama. Kõigi nende tegude eest on ka karistus karm, kuni viisteist aastast vanglat. Ette rutates peab mainima, et ka nii-öelda „perefirmadel“ pole sellesse valdkonda asja ja inimkaubitsejat iseloomustavate mõjutusvahendite hulka on kantud ka teisest isikust sõltuvuse ära kasutamine. Nii, et väide, et pere vajab toitmist, enam ei päde.

Vaikimine on samuti kuritegelik

Eriti oluliseks peab aga pidama inimkaubanduse kõrvale loodud täiesti uut kuriteoliiki milleks on inimkaubanduse toetamine. Toon näite. Autojuhile pakutakse tööd viimaks „ära töödeldud“ klient näiteks Pärnusse, Valmierasse või kasvõi Berliini bordelli. Autojuht võtab selle töö vastu ja teeb ära, kuigi ta näeb, et inimene, keda ta sõidutab ei ole kõige õnnelikum klient. Ta teeb seda ikkagi, küsimata liigseid küsimusi. Sama asi on ka rõõmsa häälel telefonile vastava töökätevahendusfirma sekretäriga, kes lahkelt jagab informatsiooni selle kohta, kui hea töö ootab klienti baaridaamina. Rõõmus sekretärineiu ei peagi oma kliente kunagi silmaotsastki nägema, piisab, vaid sellest, et ta teab tööpakkujate äriideest baaridaamitöö asemel torutantsu pakkuda või kliendile pakutavast võimalusest kolmanda riigi põgenikuga euroopaliidulik pere luua.

Samad seadusemuudatused laiendavad veel ka vastutust inimkaubanduse eest, mis on seotud alaealiste ehk alla kaheksateistaastaste ärakasutamisega. Oluline vahe teiste inimkaubanduste kuritegudega on see, et karm vastutus hakkab ka ilma igasuguse pette- või vägivallateota. Aitab sellest, et alaealist kutsutakse nö „kaasa“ ehk ahvatletakse tegema midagi sellist, mis täiskasvanute puhul oleks ehk seadusesilmis igati vastuvõetav. Näiteks võib tuua modellina osalemise erootilises või pornograafilises filmis, saates või veebilehel. Selle kuriteo alla käivad ka muidugi kurjategijate soovid kaasata alaealisi prostitutsioonile, kerjamisele või lihtsalt kommi eest tööle. Karistus saab olema karm, kuni kümme aastat. Kui aga kurjategija otsustab käed ka käiku lasta või lapse naiivsust ära kasutada, siis võib karistust jaguda talle viieteist aasta jagu. See säte peaks ka teleprodutsente panema mõtlema enne kui nad naiseohtu, kuid teismelisi gümnasiste reklaamipauside vahepeal erootilistes poosides tippmodelli ausäralootuses särada lasevad.

Seadus teeb veel rida muudatusi meie kriminaalseadusesse, kuid selge on see, et peale kriminaalseaduste vajab kogu selle valdkonna tervendamine ka teisi muutusi ühiskonnas ja rahalisi ressursse. Arusaam sellest, et inimest ei tohi müüa ja osta, alandada, petta ega ka sandistada, jõuab mõne meie ühiskonna liikmeni niikuinii alles peale seda kui kohtunik haamrilöögiga otsuse kinnitab. Kahjuks on neid haamrilööke palju vähem kui reaalseid ohvreid, kuna selle valdkonnaga tegelevaid inimesi on Eesti politseis ühekäenäppude peal üleslugemiseks liiga vähe. Samuti eeldab tänane reaalsus täiuslikumat ohvriabi seadust, kuna paljud inimkaubanduse ohvrid häbenevad nendega toimunut ja seetõttu on nende naasmine ühiskonda raske. Inimkaubandus on juba selline meeleheite kaubandus, kustuvate lootuste äri ning lagunevate elude ja hingede mootor, kus kurjategijate karistamisest üksi ei piisa.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA