Andres Anvelt: kriminaalpolitsei vajab selget poliitikat ja eesmärki

Sotsiaaldemokraadist riigikogu liige ja endine keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt kirjutab, et kriminaalpolitsei autoriteetseks muutmiseks ei piisa ainult rahast.

Kuritegelikul maailmal on omadus valguda nendesse valdkondadesse, kus valitseb seadusetus või puudub riigi kohalolek või on see näiline. Kuritegelik organisatsioon on kasumlik ettevõtmine, kus edasiviivaks jõuks on võimuvõitlus positsioonide pärast, mis annab võimaluse kontrollida üha suuremaid inimrühmi ja seeläbi ka kasumit. Kontrolliks kasutab ta omavoli ja hirmu autoriteeti.

Kuritegelik maailm on edasipürgiv, otsib pidevalt uusi valdkondi ja uusi tegijaid, kasutab rohkelt konspiratsioonivõtteid ning samuti laialdast spetsialiseerumist. Viimane on vajalik sisemiste huvide konfliktide vältimiseks, mis võiks läbi vägivallapuhangu tuua kaasa õiguskaitseorganitele liiga lihtsa võimaluse kuritegelikke organisatsioone nurka suruda.

Kõike see kehtib suurel määral ka Eesti kuritegeliku maailma kohta, kus gruppide vahelised verised areveteõiendamised on jäänud aastate taha ning kuritegelikud autoriteedid naudivad ühiskonnas loodud piinapealset rahu ja õitsengu kujutelma.

Näiteks Türil toimunu ei ole tavapärane gängisõja ilming, vaid hea näide sellest, kuidas riiklik tähelepanu näiliselt rahuliku pealispinna all toimuvale on hajunud ning õiguskaitseorganid otsivad toetusprotsenti klienditeenindamise kvaliteedipunkte kogudes. Rahvast rahustatakse üha kiireneva kuritegevuse statistika vähenemisega ning kohalik politseijuht ei tähelda kriminogeense olukorra üldist muutust.

Kuna elu on kiire ja häda näeme alles oma koduõues, siis kõrvust mööda vuhisevad sõnad pidevast paranemisest mõjuvad rahustavad unesoiuna. Samas elab kuritegelik maailm oma elu, laiendab oma haaret ja mõnuleb selle valguses, et statistiliselt on nad ju likvideeritud. Kahjuks on seda nautimas ka meie korrakaitse, sest pinna alla reageerimist pole neile ette nähtudki.

Siseminister väidab oma viimases usutluses Postimehele, et viimasel ajal on rõhku pandud kriminaalpolitsei arendamisele, neile antakse enam ressursse ja taasluuakse vahepeal likvideeritud struktuure. Samas teatab siseminister, et tema asi on ressurssi leidmine, see aga kuidas organisatsiooni tõhustada ja tema poolt välja võideldud raha investeerida, on juba politseijuhtide enda metoodika küsimus.

Kuidas siis nii? Siseministril ja tema ministeeriumil on otsene ülesanne luua kriminaalpoliitikat, püstitada strateegilisi eesmärke kogudes selleks sisendeid nii enda kui teiste ministeeriumide valitsemisaladest, analüüsida seda, reageerida kiirelt ja otsustavalt muutustele nii riigis kui ühiskonnas. Heaks näiteks on siin metallivarguste seonduv, mis küll sisuliselt vohab keskkonnaministeeriumi saamatuse õitsval pinnal, kuid vargused ise, nendega kaasnevad riigi julgeolekuriskid ja võimalikud kahjud tekitatakse just siseministeeriumi vastutusalas ehk turvalisuse kvaliteedis.

Siseminister teatab, et targetite (isikulised sihtmärgid kriminaalpolitseile) püstitamine on politseiasutuste sisemure. Nõus, kuid seda juhul kui laiem eesmärk on püstitatud siseministeeriumi poolt ja neid sihtmärke omakorda püstitatakse tõhusa ja analüütilise kriminaalluure pinnalt. Eestis puudub aga juba varsti aastakümme arvestatav kriminaalluure, kelle ülesandeks olekski reaalsete eesmärkide püstitamine, kuritegeliku maailma kaardistamine ning sealt kaudu ka ülesannete püstitamine kriminaalpolitsei allüksustele, reaalsete targetite menetlemine, sealt kaudu taas uue info kogumine ja sisendi andmine uue ülesande püstituseks.

See kõik kirjeldatu on tõesti politsei siseasi, kuid tema olemus ja eesmärk on kriminaalpoliitiline ülesanne, kus ainuüksi politseijuhtide otsustest ei aita. Reaalse kriminaalluure tekitamine sõltub mitme ametkonna koostööst, prokuratuuri teadlikkusest ja riigi laiematest õiguspoliitilistest eesmärkidest.

Siseminister rõhub pidevale analüüsile ja veelkord analüüsile. Ühelt poolt tõsi, ega tark ei torma, kuid ega ka kuritegelik maailm ei ole ka loll, et ainult magada. Ta kasutab riigi võimetust ja aeglust oma võimu kinnistamiseks iga päev ja igal pool. Tema tegevus on varjatud, ta ei röövi, ei vägista üldjuhul, kuid patsutab keskmises Eesti väikelinnas sulle autoriteetselt õlale – meie oleme kohal ja kui vaja anname ka politseile peksa.

Küsiks otse ministeeriumi ametnikelt: kui palju kasutatakse kriminaalpoliitika kujundamisel sisendeid olukorrast Eesti kuritegelikul maastikul? Ametlik vastus oleks kindlasti, et ministeerium püstitab strateegilisi eesmärke oma valitsemisalaga koostöös. Kordan küsimust, kui reaalne on sisend informatsioonist kuritegeliku maailma kohta, et Laulasmaal järjekordset koostöökokkulepet justiitsministeeriumiga allkirjastades püstitaks ka reaalseid eesmärke, ja seda mitte ainult laiemale avalikkusele, vaid ka organisatsioonidele sisse, nii prokuratuurile kui ka politseile? Ma ei taha teada, mis seal kirjas on, ma tahan teada, et seda tehakse, ma tahan, et seda kardaks ka organiseeritud kuritegevus.

Siseminister otsib vahendeid, et motiveerida kriminaalpolitseinikke. See on tervitatav, kuid inimeste motivatsioon pole ainult rahas, vaid arusaamises, kus ja kellena sa töötad, mis on sinu roll ja ülesanne ühiskonnas, see et sa oled vajalik. Kas sa oled lihtsalt prokuratuuri käsutäitja või tõsine otsustaja võitluses kuritegeliku maailmaga. Kas selleks, et kuritegeliku maailma näha, peab keegi kindlasti kedagi tapma või suuri rahasummasid pankades pesema. Ei. Kuritegelik maailm ei taha tähelepanu, ta tahab tegutseda ja omada ühiskonnas oma varjatud autoriteeti. See on tema kaubamärk, mille omamine otseselt seaduse mõttes pole kuritegu, kuid tema saavutamine iga lüli on mõni varjatud kuritegu pikas nähtamatus ahelas.

Tema vastu saab seista ainult teine autoriteet, riigi oma, ehk kriminaalpolitsei. See, keda head austavad ja pahad kardavad, see kes reageerib, omab informatsiooni ja realiseerib seda ennem kui asi tulistamiseks läheb.

Eesti politsei on kaotanud kahjuks mitmed oma tegijad kriminaalpolitseinikud kaitsepolitseiametile. Kindlasti ei mängi raha selles esirolli, vaid pigem soov ennast realiseerida, ennast motiveerida. Kaitsepolitsei, küll kohati üle kändude ja kivide, kuid ikka otse, on saanud arendada oma autoriteeti ühiskonnas ja tema lipu heiskamine või langetamine pole olnud poliitikute ja poliitika kujundajate rida. Miks? Sest tal on olnud autoriteeti ka nende hulgas. Kriminaalpolitseil seda õnne pole olnud. Organisatsiooni õnne aga pelgalt rahaga ei kujunda, selget poliitikat ja eesmärki on vaja. Jõudu selleks, härra siseminister!

ERR

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA