Andres Anvelti kõne Riigikogus politsei reformimiset

Head kolleegid! Head külalised!

Tegelikult mulle kohati tundus, et Kalle on minu laual minu kõnet lugenud, aga arvatavasti me mõtleme selles valdkonnas ühtemoodi. Siin on räägitud palju sellest, et me tegelikult viime lõpuni sedasama politseireformi, mida me siin aastaid tagasi alustasime, ja see ongi selline formaalne otsustus. Päris niimoodi see ei ole, kusjuures tegelikult isegi ei maksa häbeneda seda, kui vahest mõistetakse poolel teel, et seni on käidud natukene valesid jälgi.

Võtamegi näiteks sellesama eelnõu 123, mida me vahetult enne arutasime. See eelnõu, mis puudutab kriminaalseadustiku muutmist, mis oli kiirustades vastu võetud ja seadusena tegelikult juba vastu võetud ja pidi hakkama kehtima 1. jaanuarist. Reformierakond tunnistas, et see on kiiresti vastu võetud, ja lükkas selle jõustumise aasta võrra edasi, selleks et saaks teha sellega sisulist tööd, saaks teha see seadus mõistetavaks nii inimestele kui ka töötajatele, kes seda seadust peavad ellu viima. Ma arvan, et sellest saabki hea seadus, sest kiirustada seadusloomes, eriti kui me ei ela enam mitte 1990-ndatel, kui seadusi ei olnud lihtsalt ja neid tuli vastu võtta, ei ole mõtet.
Nii et tänase eelnõu 116 kohta teisel lugemisel tahakski öelda tegelikult, et see on väga kiirustades vastu võetud seadus. Ta sadas meie lauale täpselt sama ootamatult kui tänahommikune lumi meie maanteele ehk ta tuli novembrikuus, kuigi tegelikult me oleme siitsamast puldist kuulnud, et teadmine sellest, et see seadus tuleb, oli aastaid tagasi. Tegelikult oleks võinud tema menetlus võinud hakata juba kevadel tasa ja targu. Sest me nägime ka komisjonis, kuidas tuli uksest sisse muudatusettepanekuid, kuidas oli unustatud muuta mõningates seadustes, mis selle seadusega kaasnevad, mõningaid punkte, nimetusi, asutuste kirjeldust.
Siin on räägitud sellest, et selle seadusega tsentraliseeritakse meie politsei ja päästeala regionaalsed struktuuriüksused kõik, ütleme niimoodi, peamaja valitsemise alla ja sellega hoitakse kokku tugiteenuste arvel. Ma vaidleks ka sellele vastu. Kui me vaatame selle seadusega kaasnevat nn määruste paketti, siis me näeme, et jah, peadirektor tehakse küll ühtpidi vastutavaks ja see on õige, sellega ma olen nõus, aga delegeeritakse samas needsamad küsimused jälle alla välja. Ehk kokku võttes me ei saa rääkida tugiteenuste kokkuhoiust, sellepärast, et sama prefekt, tegeldes nüüd natukene väiksemate võimalustega, peab omama tegelikult samasugust aparaati. Ehk jääb mulje, et politsei nagu katsepolügoon, kus on hea katsetada erinevaid juhtimismudeleid. Võib-olla tõesti siis selleks, et tööga poleks üldse aega tegelda, et jääks politseist selline mulje kui organisatsioonist, kes pidevalt tegutseb eneseparandamisega ja unustab teinekord vaadata andmebaasidest või lihtsalt internetikeskkonnast Google’ist, kellele Eesti riik elamislubasid annab, mida me siin paari päeva jooksul oleme näinud. Ei julge isegi internetilehekülge lapsele näidata, selline lõust vaatab vastu.
Õiguskomisjonis kuulsime samuti ja ka täna hea kolleeg Marko ütles, et on valminud Ernst & Youngi juhtimisaudit, aga seal ei esitatud küsimusi millegipärast sellesama tänase reformi vajaduse kohta. Kas ei oleks olnud targem teha seesama audit, mis maksab kindlasti väga palju raha, sest raha tahavad mõlemad, nii Ernst kui Young, ning alles siis asuda järgmise etapi juurde?
Kiirustamise ainest näitab ka see, et väga vajalik Häirekeskuse loomine toob samas kaasa juhtimise suurendamise. Rõhutan veel kord: Häirekeskus on osa tänasest Päästeametist. Arusaadav, asutus vajab juhtimist, ei vaidle vastu, tekib peadirektor, kaks asetäitjat. Päästeamet muutub väiksemaks. Samas tehakse Päästeametisse uus peadirektori asetäitja koht juurde. Mis alal? Haldusalal. Küsimus ei ole, mida ta haldab, kui näiteks see suur Päästeameti üks haldusvaldkond, milleks on kinnisvara, läheb Riigi Kinnisvara AS-ile. Ehk otsitakse kõige lihtsamaid võimalusi, ei taheta lahendada neid küsimusi, mis on maa peal. Me ei tea siiamaani vastuseid veel, mis saab päästekomandodest, kui palju jääb alles, kui palju kaob ära. Kõik on väga segane. Inimesed kohtadel ei tea midagi oma tulevikust. Aga me teame seda, et kindlasti on vaja Päästeameti peadirektori asetäitjat.
Tuleb arvestada, et tänane reform, kui me siin hääletame, puudutab üle 8000 avalikku teenistujat, politsei- ja päästeametnikku ja muud ametimeest. Kaudselt puudutab see tegelikult kogu Eesti elanikkonda, sest need inimesed on kutsutud teenindama hädaolukordades just meie riigi kodanikke.
Veel positiivset. Tegelikult see reform tehakse reformi pärast. Ma nägin ka õiguskomisjonis, kui esimesel istungil üks koalitsioonipartneritest Reformierakond ka hakkas trummi taguma, et mis see on, kuhu me jälle kiirustame. Väikene ajuloputus arvatavasti järgmisel koalitsiooninõukogu istungil tõi nad maa peale tagasi, et päris iseseisev ei saa olla. See ongi ju tegelikult arusaadav suhtlus. Enam küsimusi eriti ei esitatud ja seadus läks oma teed. Igal juhul tahaks ma täna panna südamele, et ärgem kiirustagem nende reformidega. Meil ei ole väljas 1990-ndad, kus peame iga hinna eest midagi ruttu looma, reformima, reformima, reformima. Asi töötab. Laseme tõesti uurida, kuidas ta paremini võiks töötada, kuidas ta töötaks efektiivselt, ja siis teeme järgmise sammu. Vastasel juhul võib jääda mulje, et kui keegi satub võimu juurde, siis ta on selle võimu juures mitte sellepärast, et võimu teostada targalt, aga võimu kuritarvitada.
Igal juhul ei toeta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon täna seda seaduseelnõu ja teeb ettepaneku aeg maha võtta, asjad läbi mõelda ja selle seaduseelnõu teine lugemine täna katkestada.

Aitäh, head kolleegid!

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA