Anvelt: sisejulgeoleku poliitika peab olema erakondade ülene

Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Andres Anvelt vastas ERRi uudisteportaali küsimustele justiitsministeeriumi poolt avaldatud kuritegevuse statistika ning sellega seonduva kohta.

Sellel nädalal tutvustati möödunud aasta kuritegevuse statistikat. Kui usaldusväärseks saab Teie arvates selles esitatud andmeid pidada?

Statistika ilu on, nagu öeldakse, vaataja silmades. Kindlasti ei saa statistika pinnal üksi ehitada ülesse kuritegevuse vastase võitluse strateegiat. Peab arvestama ka teiste teguritega, mis tihtipeale küll ei ole nii lihtsalt mõõdetavad kui statistika, vaid rajanevad ka spetsialistide hinnangutele. Maailma erinevate kriminoloogide hulgas on üheks levinumaks kuritegevuse dünaamikat kajastavaks teguriks isikuvastaste kuritegude arvu muutumine. Miks? Sellepärast, et neid suurel määral registreeritakse ka kannatanute enda subjektiivse tahte olemasolul, nö sündmuskoha järgi. Siin ei ole hõisata kahjuks millegagi. Isikuvastaste kuritegude ja tapmiste arv on suurenenud üle kahekümne protsendi. Varavastaste kuritegude arvukus sõltub tihtipeale inimeste endi käitumisest ja soovist siduda ennast õiguskaitseorganitega ning korrakaitse kättesaadavusest. Nii näiteks vähenes aastaid tagasi kuritegevus Tallinna kesklinnas tunduvalt (kui ma ei eksi lausa 18 protsenti), kui Kesklinna politseijaoskond kolis kesklinnast Pärnu maanteelt Kolde puiesteele. Põhjust ei maksa otsida kurjategijate kolimisest väljapoole kesklinna.

Kas Teie hinnangul on olulisem näitaja varguste arvu vähenemine või
liikluskuritegude vägivalla suurenemine?

Need kaks asja on omavahel sõltuvuses, mingil määral just tulenevalt politsei kättesaadavusest ja nähtavusest. Liiklusrikkumiste ja -surmade arv suureneb kindlasti patrullide arvu vähendamise tulemusel, samuti väheneb varguste arv, kui varguse registreerimiseks peab “kolistama” kilomeetrite kaugusele või kui politseil pole võimalust operatiivselt reageerida näiteks varguse sündmuskohale. See ei ole prioriteet, mis on ka mõistetav.

Kas võib olla oht, et statistikast on jäänud välja kuritegusid, millest ohvrid ei soovi võimuesindajaid teavitada? Näiteks ei usuta kuriteo lahendamist, eeldatakse liiga leebet karistust kurjategijale jms.

Võib-olla ka selliseid vägagi subjektiivseid põhjusi, kuna nt ka kurjategijate endi “aukoodeks” keelab nende endi vastu suunatud kuritegude puhul politseisse pöördumise. Kuid need on üksikjuhtumid. Põhiline probleem on minu arvates politsei füüsiline kättesaadavus. Muide, heaks näiteks kuritegevuse statistika subjektiivsuses on ka asjaolu, et jätkuvalt vähenes, võrreldes eelmiste aastatega, narkootiliste ainete käitlemine väikses koguses – ehk tarvitamine ja tänavadiilerlus, võrreldes mõne aasta tagusega, ligi kolm korda. Samas uuringud näitavad narkootikumide suhteliselt lihtsat kättesaadavust ja kasutajate arvu pidevat tõusu. Vastuolu missugune, põhjus lihtne – politseil pole ressurssi selliste kuritegudega tegelemiseks. Näiteks narkoekspertiis ühe grammi või ühe tonni ulatuses maksab sisuliselt sama palju.

Kas mingid tulemused möödunud aasta statistikas valmistasid üllatuse?

Ei valmistanud. Viimaste aastate pidev sisejulgeoleku alarahastamine pidi selliste tulemusteni viima.

Kas Eesti kurjategijate siirdumine välismaale ja väliskurjategijate siia tulemine on teie arvates lühiajaline tendents või see süveneb?

Mida globaalsemad me oleme, seda rohkem sellised tendentsid süvenevad. Siin aitab kaasa rahvusvaheline koostöö ja olukorra tõsiduse tunnistamine. See, et Soomes näiteks on meie kurjategijate arv peale soomlaste endi teisel kohal, ei ole auasi ja mõjub laiemalt ka kogu meie riigi usaldusele.

Mida oleks võimalik kuritegevuse vähendamiseks seadusandlikul tasemel kiiresti ära teha?

Seadusandlik tase ei saa ette kirjutada täitevvõimule, millise entusiasmiga seadusi täita. Täitevvõim peab olema kriitikale avatud ja mitte kapselduma enda ja statistika imetlemisse. Kahjuks on protsessid teistpidised. Sisejulgeoleku poliitika peab olema erakondade ülene, mitte koalitsiooni ja opositsiooni kemplemise mängulava. Seadusandlik võim on loonud küllaltki hea seadusandliku baasi võitluseks kuritegevusega, kuid on takerdunud ühisosa leidmisel nende meetmete rahastamiseks riigieelarve kaudu. Kui sisejulgeoleku õigusruumi kujundamisel näiteks õiguskomisjonis tehakse enamjaolt sisulist tööd vaatamata poliitilistele maailmavaadetele, siis riigieelarve kujundamisel ei lasta opositsiooni isegi lõhna kaugusele köögist.

Allikas: ERR

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA