BNS-i Essekogumik – Andres Anvelt: Eesti 2030

2030TALLINN, 6. november, BNS – Kahekümnendat tegevusaastat tähistav uudisteagentuur Baltic News Service palub kogu 2010. aasta vältel Eesti, Läti ja Leedu olulistel arvamusliidritel kirjutada tulevikku vaatav essee teemal “Balti riigid 2030″ ja avaldab need. Selle suure teema raames on esseede autoritel vabad käed sisu kujundamiseks poliitikast kultuurini või majandusest loodushoiuni.
BNS-i tellitud esseede avaldamisel palume ära märkida, et tegemist on uudisteagentuuri BNS kahekümnenda tegevusaasta tähistamisega.

Selle essee autor on poliitik, kirjanik ja endine kõrge politseiametnik Andres Anvelt.

2030

Sõidan monorööpalise kiirrongiga Ämari lennujaama, et lennata Pekingisse, kus toimub järjekordne Rahvusvaheline FBI Rahvusliku Akadeemia Euroopa ja Aasia lõpetanute kokkutulek. Nii kaua kui aega ja tervist on, võib ikka reisida ja peale selle lükkasin ma oma pensioni alguse paar aastat edasi. Uus üleeuroopaline vanaduspensioniaja alguse valikuõigust pakkuv süsteem on küllalt inimsõbralik, et arvestada nii tervist, tahtmist kui sissetulekuid. Sõit Ämarisse on kiire ja mugav. Kuigi paljud virisesid alguses, et, milleks on vaja ehitada lennujaama kesklinnast nii kaugele, kuid akna taga pidev tiheasustuse vaheldumine parkmetsadega on tunnistus sellest, et ega see Ämari niikaugel enam Tallinnast polegi. Viimane suurem õnnetus reisilennukiga Tallinna lennuväljal oli otsustavaks: lennujaam koliti kesklinnast Ämarisse, kus vastavad kommunikatsioonid juba aastate eest olid sõjaväe tarbeks välja ehitatud.

Peale selle oli Ämari kui sõjaväelennubaasi tähtsus iga aastaga vähenenud kuna suur osa Põhjamaade sõjalisest transiidikoridorist Aasia kriisikolletesse toimub läbi Pihkva lennuväebaasi. Peale Venemaa sisulist konsolideerumist NATOga kümme aastat tagasi, on Baltimaade õhuturve muutunud teisejärguliseks. Venemaa on viimastel  aastakümnetel otsinud Läänest võimalikult head partnerlust, kuna selle endise suurriigi Ida territooriumid on paraku Hiina uusasunike ja erinevate Aasia riikide põgenike poolt üle võetud. Relvastatud konflikte Venemaal otseselt küll ei toimunud, kuid suveräänsete erimajanduspiirkondade teke muutis tunduvalt Venemaa Euroopa käsitlust ning koostöö vajadus ajendas teda juba üle kümne aasta tagasi oma välispoliitikat üle vaatama. Ka Venemaa paarkümmend aastat tagasi üles ehitatud Euraasia gaasimonopol minetas oma tähtsuse, kui enamus Euroopa riike asus uue horisontaalpuurimise tehnoloogiaga ise gaasi ammutama.

Kahekümnendatel toimunud närviline fossiilkütuse spekulatsioonisõda ja uus majanduslangus taandus peale uute gaasipuurimistehnoloogiate massilist kasutuselevõttu. Elektrienergia tootmise üleminek lokaalsetele ja ohututele minituumajaamadele ja taastuvenergiale andis tuntavat hingetõmmet traditsiooniliste fossiilkütustega seotud lõpmatule võidujooksudele. Selline energiasüsteem sai palju vähem haavatumaks ja lokaalsed energiahäired naabreid enam niivõrd ei mõjutanud, pigem vastupidi, globaalne energiavõrk koosneb nüüd kohalike ja suhteliselt autonoomsete võrkude summast.

Väljun lennuväljal monorelsilt ja võtan varakult taskust ID-kaardi. Astun ühena paljudest informatsioonitulba juurde ja asetan oma kaardi lugeja peale. Ekraanile ilmub täpsustatud informatsioon minu lennust, väravast ja stardi lõplikust kellaajast. Aega veel on, mistõttu otsin endale lähedalasuvas kohvikus mugava istekoha ja võtan taskust nanotehnoloogilise, kokkuvolditud „ajalehe“. Märkan, et „ajaleht“ hakkab vanaks jääma. Mõningad kokkumurde kohad enam ei taastu, kuid seni ta töötab ja paiskab mulle teadvusse hulga erinevat informatsiooni. Kahekümnendatel ajakirjandusmaailm muutus lõplikult. Tegijateks, said „ajalehtede“ operaatorid, kellelt toimetused „ajalehe“ pinda rentisid ja oma uudist üle võrgu nanotehnoloogia tarbijani lennutasid.

Mis meil siis uudist kah on? Reklaamid ja kiiruudised vahelduvad vaikselt vasakus lehenurgas ning seal midagi uut ja põrutavat leida ei ole. Küll on huvitav arvamusrubriik. Olen ikka vanamoeline, mistõttu meeldib lugeda, mitte jälgida neid kolumniste, kellest paljud oma närvilise miimikaga proovivad sulle pähe määrida oma poliitilisi, kõlbelisi või kultuurilisi maailmavaatekesi, tahtes tungida õhukeselt nanoekraanilt sulle lausa näkku. Kui neid aga mitte vaadata jäävad nad nukralt ooterežiimi. Tekst annab palju parema ülevaate ning peletab eemale pealesunnitud emotsioonid. Uue lehekülje avad pilguga alles siis, kui oled vana läbi mõtisklenud. Eriti meeldib mulle lugeda poliitarvamusi. Ja selleks on ka põhjust. Eesti viimane referendum kohaliku valitsemistasandi järjekordseks lihtsustamiseks tekitas taas poliitilise tormi. Sise- ja justiitsministeeriumi kaotamine, samuti valitava rahvakogu vähendamine 51-le kohale, tõi kaasa poliitikute vana ja uue põlvkonna elava diskussiooni.

Osa äärmuslasi sarjas oma isasid ja emasid, kes suurel häälel Euroopale omal ajal hurraa hüüdsid ja sellist tulevikku ette ei osanud näha. Mõni aasta tagasi olid kaotatud kaitse- ja välisministeerium, veel varem aga majandus- ja kommunikatsiooni ning põllumajandusministeerium. Haridusministeeriumi põhihariduse osa liideti aga kultuuriministeeriumiga, mis võis üsna pea jäädagi ainukeseks kohalikuks riigivõimustruktuuriks. Nii mõnigi vana poliitik viskas siiani nalja, et meie haldusreform ongi lõpuks käes, kuna riik ise ongi üks suur kohalik omavalitsus.

Referendumite jada hakkas rahandusministeeriumiga, mis lõpetas oma tegevuse juba rohkem kui 12 aasta tagasi, samal ajal kui toimus Riigikogu vähendamine 75-le saadikule. Kuigi on ette näha, et ka see referendum hääletab muutuste poolt, on ikkagi huvitav jälgida erinevaid sõnaseadjaid. Iseseisvuse kaotamisest rääkida nüüd ligi 30 aastat peale Euroopaga ühinemist, tundus pigem poliitilise populismina, mida viljelevad peaaegu unustusse vajunud rahvuslikud konservatiivid. Nende väljaütlemised mõjutavad veel kuidagi vanemat põlvkonda, kuid noored võtavad neid pigem mingi sektina, kes pimedas keldris rahvuslikku woodoo-d harrastavad. Enim käib poliitikas diskussioon selle üle, kuidas hoida Euroopa konkurentsivõimet Ameerika ühendriikide, Indo-Hiina konglomeraadi ja üha paisuva Lõuna-Ameerika majandushiiu tasemel. Kas seda teha ääretult liberaalse, vabalt üles-alla liikuva turumajandusmudeliga või hoopis sotsiaal-konservatiivse maailmavaate pinnalt. Viimane kannab endas tugevamat riiki ja pika strateegiakavaga majanduskäsitlust. Tundub, et vastus sellele ei saa kooruma ei selle ega ka järgmise põlvkonna jooksul. Üleeuroopalise
sotsiaalharta vastuvõtmine 2020 aastal ja Euroopa uue konstitutsiooni kinnitamine 2018 aastal muutis Euroopa Liidu arengut tunduvalt. Lisaks varasemale ühtsele finants- ja eelarve poliitikale pandi alus ühtsele sotsiaal-, kaitse-, julgeoleku-, välis- ning majanduspoliitikatele. Ka Eesti oli oma üle kahemiljonilise elanikkonnaga muutunud üheks Euroopa keskmiseks omavalitsuseks, kus kõik reaalpoliitikad olid antud Euroopa Liidu ja tema komisjonide regionaalosakondade hallata.

Vaidlused uue konstitutsiooni vastu võtmiseks olid üle Euroopa ägedad, kuid lokaalne tuumakonflikt Pakistanis ning põgenike kiire juurdevool Euroopa Liitu 2014 aastal sundis prioriteedid ümber reastama. Põgenike surve vana Euroopa riikidele nõudis uut üleeuroopalist sotsiaalsüsteemi. Sotsiaalreform toimus peagi peale rahareformi, kus euro devalveeriti 10 % ja sellele kohustati üle minema kõik senised Euroopa Liidu liikmesriigid: väga lihtsalt, uus konstitutsioon kohustas Euroopa Liidu ühendrahaks euro, vastasel juhul ei saanud riik Euroopa Liidus jätkata. Globaliseerunud maailmas võis aga väljaheitmine sarnaneda üle parda heitmisega ulgumerel. Leevendamaks põgenike sisserändest tulenevaid regionaalseid üliummistusi ühtlustati kogu Liidu territooriumil nii sotsiaalsüsteem kui seda tagav maksusüsteem. Alguses tõi kiire ülerahvastumine kaasa küll majanduslanguse, kuid peagi pöördus see kiireks tõusuks. See omakorda lasi Liidus ajutiselt võimule ka liberaalid. Majanduse kiirenevad tõusude ja languste tsüklid sundisid Liitu lähenema oma poliitikatele konservatiivsemalt, mõtlema stabiilsusfondi loomisele, samuti valitsemiskulude kokkuhoiule ja suuremale ühtsusele. Sotsiaal-konservatiivid on Euroopat valitsenud viimased kümme aastat ja siiani enam-vähem edukalt.

Peagi tunnen käel vibratsiooni ja minu „Käekell“ osutab, et aeg on liikuda lennuvärava poole. Voldin oma nanolehe kokku ja pistan selle tasku. Rahulikul sammul läbin kontrolltunneli ja turvatöötajatel minuni asja ei ole. Tumeda nahavärviga, arvatavasti pakistaanlane ei tee mind märkamagi ja küsitleb eesti keeles, sünkroontõlke abivahendi abil, üllatunud reisijat, kellel oli turvatunnelis avastatud põuest klassikaline pastapliiats.
„Talisman,“ mõtlen mina, ja liigun rahuliku kõnnakuga mööda kiirkõnniteed lennuki poole.

Andres Anvelt

Baltic News Service

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA