Devjatka“ ja õigusdiilid ehk mida peaks teadma Pavlihhini juhtumi puhul

Viimastel nädalatel on meedias palju kõneainet andnud endise Tartu kriminaalpolitsei narkotalituse juhi Jarek Pavlihhini mitmetahuline kohtusaaga. Palju teemad selles on kaetud saladuselooriga, kuigi iseenesest pole politsei ja informaatorite partnerluses midagi uut ega salajast.

Kriminaalpolitsei üheks eristavaks tegevusalaks ongi töö varjatud kaastöötajatega ehk koputajatega või kitsedega – nii neid rahvasuus nimetatakse. Jälitusametnikel on selleks tööks ette nähtud rahalised vahendid, nii nagu on rahalised vahendid ette nähtud igal eriüksusel, kelle ülesandeks on informatsiooni varjatud kogumine. Samasugused võimalused on ka kõigil luureasutustel nagu kapo, MI-6 või FBI. Nii nagu meie julgeolekuasutused teostab luuret ka kriminaalpolitsei, vahe on selles, et kriminaalpolitsei puhul nimetatakse seda kriminaalluureks ning luuratavaks sihtmärgiks on kuritegelik keskkond, sellega seotud inimesed ja sündmused.

Kuigi informaatorite värbamisel peab alati olema raha kõrval ka mingi muu motivaator – nagu näiteks kuritegelikud patud, hirm vahele jääda, soov teistele või siis konkurentidele ära teha – on pikemas perspektiivis koostöö „määrdeks“ ikkagi materiaalne huvitatus.

Pavlihhini juhtumist peaksid politseijuhid tegema mitmeid järeldusi. Eelkõige aga seda, kuidas vältida olukorda, et kriminaalpolitseinikud ei kardaks tulevikus informatsiooni kogumist oma allikatelt. Vastasel juhul võib see anda tõsise tagasilöögi meie kõigi turvalisusele, seda eriti organiseeritud ja varjatud kuritegevuse vastases võitluses.

Tänane vastav reeglistik selleks on suuresti 90-ndate aastate üleminekuperioodi kaasajastatud versioon. Nii tundub vähemalt siinkirjutajale, kes Pavlihhini jälitusrahade omastamise ja allika võimaliku avalikustamise kaasusega seotud infokübemeid kokku on üritanud panna.

Politsei raamatupidamise “devjatka”

90-ndate politsei raamatupidamises oli nii-öelda üheksas alajaotus, millel arvestati jälitustoiminguteks kuluvaid rahasid. Sellest ka nimetus „devjatka“. Tolleaegsete reeglite järgi ei olnud politsei salajane kaastöötaja arvestus väga põhjalik ja piirduti vaid jälitajale teada olevate andmetega, mida raamatupidamises kajastati mingi numbri või nime all. Sisuliselt seisis „koputaja“ silmitsi vaid ühe jälitajaga ja süsteemi lihtsus andis võimaluse kuritarvitusteks ning seda mõlemalt poolt. See ei taganud „taskukoputajatele“ tõsist kaitset avalikustamise eest, teisalt ei taganud see ka seda, et informaator oleks kättesaadav teistele sama üksuse jälitajatele. Informaator ei saa olla vaid ühe kriminaalpolitseiniku „eralõbu“, sest vastasel korral võib peenike punane professionaalne eraldustriip nende vahel kiiresti hägustuda. Peale seda on aga arusaamatused kiired tulema.

Maailmas on ladusama ja korrektsema koostöö huvides mitmeid erinevaid variante. Nii näiteks kasutatakse laialdaselt põhimõtet, kus salajane kaastöötaja on koostöös kahe jälitustöötajaga – nii-öelda partneritega – kes kindlasti suhtuvad kahasse saadud informatsiooni kriitilisemalt, teevad makseid koos ja tagavad suhtlemisel harilikult kuritegelikust keskkonnast pärit inimesega nii füüsilise kui ka juriidilise turvalisuse. Samuti ei teki sidekaotust juhul, kui üks politseinikest mingil põhjusel töölt lahkub või eemal viibib. Teisisõnu loob see aluse informatsiooniliseks järjepidevuseks.

Ma siiralt loodan, et politseijuhid võtavad erinevate maade praktikaid meie oma siseriiklike uute agentuurtöö põhimõtete väljatöötamisel heaks eeskujuks. Eelkõige selleks, et kaitsta kriminaalpolitseinikke ja hoida kogu seda valdkonda õiguslikes ohjes.

Kokkuleppemenetlused ei tohi muutuda laadakaubaks

Pavlihhini kaasusest peab tegema järelduse ka meie prokuratuur. Seda mitmest aspektist. Kokkuleppemenetlused ei tohi muutuda laadakaubaks, kus süüdistatavale poolele tehakse üksteist ületrumpavaid ettepanekuid: täna võta omaks ühed kuriteod, homme teised, siis võid saada hea diili. See devalveerib tuntavalt meie õigusemõistmist ja paneb kahtluse alla kogu süüdistuse objektiivsuse.

On arusaadav, et kokkuleppemenetlus on ressurssihoidev menetlusliik, kuid selle kuritarvitused võivad anda tagasilöögi kohtupidamise usaldusväärsusele, mille taastamine on aga väga kallis. Ettepanekud kokkulepeteks peavad olema fikseeritud isegi siis, kui need on tehtud nii-öelda mokaotsast, kompamaks süüdistatava valuläve. Tänases kriminaalmenetluses hakatakse tihtipeale sisulisi pabereid vormistama aga alles siis, kui süüdistatav on „vajalikku seisundisse“ viidud.

Kokkuleppemenetluste ja sellega sarnaste teiste kiirmenetluste arv on viimastel aastatel arvuliselt hoidnud mäekõrgust edumaad harilike ehk üldmenetluste üle. Kahjuks võib kokkulepe olla heaks võimaluseks ka kuritegelikule maailmale, kes suurema grupi ning autoriteetsemate kurjategijate vanglast hoidmiseks annavad oma nõrgemale lülile „soovituse“ kõik enda peale võtta, et ennast uurimisest ja karistusest eemal hoida.

Politsei ja prokurör ei saa tegutseda nagu kaks „troika“ liiget

Ettevaatlikuks teeb Pavlihhini kohtuotsuses ka asjaolu, et politseiametnikud on igaks juhuks ja “varuga” kellegi IP-aadressi jälginud. Kuigi seda teostasid politseiametnikud, ei saa unustada, et kogu politsei tegevus on prokuratuuri järelevalve all ning olenemata õlg õla kõrval toimuvast koostööst, ei saa prokurör selliste tõsiste eksimuste suhtes silma kinni pigistada. Veelgi enam. Meie õigusriigi garandina peab prokurör sellisele juhtumile koheselt reageerima, sellise tegevuse peatama ja toimunu tagamaid ka uurima. Politsei ja prokurör ei saa tegutseda nagu kaks „troika“ liiget, kelle ainus eesmärk on vajaliku „tõe“ saavutamine. Tartu juhtumi puhul laiendati seda koostööd aga veel ka „meelsussõprade“ väljaselgitamiseks.

Kokkuvõttes tahan märkida, et Pavlihhini kohtusaaga peab väga paljudele tippjuhtidele nii siseministeeriumis, justiitsministeeriumis, politsei- ja piirivalveametist kui ka prokuratuuris mõtteainet andma. Kui keegi on midagi rikkunud, siis kindlasti peab järgnema sellele selgitus ning vajadusel vastutus. Enda peitmine menetlussaladuse või kohtukulli surmkindla eksimatuse taha ei tõsta meie õigussüsteemi usaldusväärsust ja autoriteeti, vaid vastupidi. Pavlihhin peab oma lahingut ja see on tema õigus; prokuratuur ja politsei peaksid pidama meie lahingut ning neil on ka kohustused meie ees. Õigusriiki ei saa teeselda, see pole voodirõõm.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA