Exceli tabelis maha tõmbamise aeg on läbi

Siseminister Andres Anvelt (SDE) lubab siseturvalisuse tagamiseks mitte säästa säästmise pärast, vaid uuendada süsteemi. Ta ütleb, et taastada tuleks kogukonnapolitsei, suurendada munitsipaalpolitsei õigusi ja anda pisiavariide vormistamise assisteerimine kindlustusfirmadele.

-Oletan, et teile alluvad julgeolekuasutused on juba jõudnud viia teid kurssi Eesti julgeolekuolukorraga.

Jah.

-Kuidas julgeolekuga praegu on?

Üldine olukord on rahulik.

Aga ma tahan rõhutada, et siseturvalisuse rahulolu ja selle jätkumine vajavad pidevat väga tõsist tööd. Ei ole midagi salata, ma olen rääkinud nii opositsiooni- kui ka koalitsioonipoliitikuna, et igasuguse olukorra hoidmine eeldab investeeringuid. Vastasel juhul hakkab allakäik ja me võime kaotada kontrolli stabiilsuse üle.

Nii et hoolimata sellest, mis toimub ümberringi maailmas, võib Eesti ühiskond end tunda rahulikult. Meie ülesanne on, et see rahulolu ei muutuks ametkondlikuks.

-Ma olen musta stsenaariumi mees. Teile alluvad politsei ja päästeteenistus on seisukohal, et asjad pole kaugeltki rõõmsad. Et kui nende organisatsioonide töökorralduses või rahastamises ei tule olulisi sisulisi muutusi, võib aastal 2030 seal piltlikult öeldes tule kustutada ja ukse lukku keerata. Peate hakkama selle stsenaariumi välistamiseks võitlema jõulisemalt kui teie eelkäijad.

Ma taipan, kuhu te tüürite. (Muigab – R. B.)

-Teie ülesanne on seda raskem, et uus koalitsioon lubas juba raha ära õpetajate palgatõusuks. Teisisõnu on jaotatavat raha veel vähem ja seepärast peab süsteemis midagi ümber tegema.

Nõus.

Igasugune ümberkorraldus peab panema teenuse osutaja ja kodaniku paremasse olukorda. Ma usun, et aeg, kui tõmbasime midagi kuskil Exceli tabelis lihtsalt maha, on nüüd läbi. On vaja vaadata, kuidas asju sisuliselt paremini ja tulevikku vaatavalt korraldada.

Aga jah, lisainvesteeringuteta ei olegi see võimalik. Selle koalitsiooni seisukoht on, et õpetajate palk peab tõusma. See omakorda toob kaasa muudatused haridussüsteemis, ümberkorraldused, koolivõrgu optimeerimise laste arvu järgi jne.

Siseturvalisusega on sama lugu: meil on selged eesmärgid ja investeeringute vajadus. Mul oli täna (teisipäeval – R. B.) esimene koosistumine politseiga ja meil on selged suunad.

-Mis täpsemalt?

Peame naasma turvahälli juurde, eelmise sajandi lõpus Eesti politsei usaldusväärsuse tõusu aluse juurde. See oli tugeva kogukonnakeskse piirkonnapolitsei loomine. Sellesse ametisse investeeriti palju, kuid vahepealsete kärbete käigus muutus see patrulli asenduseks, hommikust õhtuni juhtumite menetlejaks. Me tahame seda muuta.

-Kuidas?

Kogukonnapolitsei taastamine tähendab poolesaja piirkonnakonstaabli ametikoha loomist.

-Politsei enam ei kärbi, vaid hakkab hoopis suurenema?

Jah, me liigume praegu teises suunas. See tähendab, et haldusreformil on tagajärjed ka politseile. Et tulevikus oleks igal omavalitsusel vähemalt, ma rõhutan – vähemalt, üks piirkonnapolitseinik. Praegu on neid üks isegi kolme-nelja omavalitsuse peale. Üks oleks minimaalne, suuremas kohas juba mitu.

Samal ajal suurendame endiselt kiirreageerimise võimekust, mis kohati on olemas ja siis jälle mitte.

-Praeguse palgaga ei leia politsei või pääste ukse taga inimesi tunglemas.

Jah, koalitsioonileppes pole nende inimeste palgatõusu kirjas, kuid on selge, et kui saame muud investeeringud peale, on minu ülesanne ministrina järgmistel läbirääkimistel palgaraha välja võidelda. Palkade kasv on kindlasti minu kui ministri üks prioriteete.

-Eelmine minister tahtis ka politseile palka juurde, kuid jagus näpuotsaga. Politseis on vakantseid ametikohti seni sadakond, ent selle palga peale ei taha keegi tulla. Peadirektor Elmar Vaher unistab 1500-eurosest politseiniku palgast, kuid seda raha ei paista kuskilt.

Elmar Vaheri soov on, et politseinik saaks vähemalt Eesti keskmise palga. Vahepeal oli siht peaaegu käeulatuses, kuid paar aastat tagasi hakkas keskmine jälle eest ära jooksma.

Selge on, et keskmise palgaga sidumine ei ole võimalik. Meie praegune väljakutse seisneb selles, et luua nii konstaablitele kui ka kiirreageerijatele parem motivatsioonipakett. Jah, politsei palgafondi ongi vaja lähiaastatel suurendada kümne protsendi võrra. Räägime 10–11 miljoni eurosest hüppest.

-See on riigieelarve kulureal märkimisväärne summa.

Muidugi. Kuid see on valikute ja tahte küsimus.

-Mis sisuliselt muutuks?

Julgemalt tuleb vaadata ringi teemades, kas politsei peab ikka tegema kõiki asju, mida praegu teeb.

-Näiteks?

On palju pisiasju. Inimestele hästi arusaadav näide: inimkahjudeta liiklusõnnetused ehk rahvakeeli plekimõlkimine. Juba praegu on kindlustusettevõtteid, kes pakuvad teenust, et tulevad sündmuskohale ja aitavad liiklusõnnetuse teate vormistada. Näiteks Roheline Laine.

-Sellest, et see võiks olla ainult kindlustuse rida, on räägitud kogu aeg, kuid juhtunud pole midagi.

Jah. Kuid ma ei saa vastutada teiste eest, ma vastutan enda eest. Mulle see idee meeldib ja ma tahan selle lauale tuua. Saada aru, millised on seaduslikud võimalused ja lahendused muuta liiklusõnnetuste (mis puudutavad vaid varalist kahju ja vaidlusi) menetlemine ka kodanikule kiiremaks ja mugavamaks. Kes ja kuidas peaks tegelema pisiavariidega? See on ressurss, mida meil võib olla võimalik ja vajalik nutikamalt kasutada.

Teine asi, mis on poliitilistel põhjustel lahendamata jäänud, on kohalikud omavalitsused ja nende õigused avaliku korra kaitsel.

-Mupole võimu juurde?

Jah. Te räägite kohe (irooniliselt – R. B.) Tallinna mupost, kuid munitsipaalpolitsei on olemas ka Tartus ja paljude ühinevate omavalitsuste juhtide peas. Nad tahavad turvalisuse tagamisel kaasa rääkida ja vastutada. See ei tähenda, et anname mingid funktsioonid politseilt neile üle. Politsei jääb alati üldmenetlejaks, see peabki nii jääma. Aga kui keegi tahab oma piirkonnas turvalisuse kvaliteeti ja turvatunnet tõsta ja panna sinna lisaressurssi, siis olgu neil see võimalus. Praegu seda pole.

-Jätkan mustades toonides. Teil on ministrina aega veidi üle kahe aasta ja päris kindlasti ei jõua neid asju selle ajaga tehtud.

Tõesti, võib-olla ei ole mõtet 2018. aasta sügisel eelnõusid riigikokku saata, sest valimised on lähenemas. Seetõttu tulebki need otsused varem ära teha. Mul on kaks aastat aega. Mingid asjad jõuab ja tuleb kindlasti ära teha.

-Piiriäärse kiirreageerimise võimekuse loomine kõlab ilusasti, kuid «rohelised mehikesed» ei saabu siia mitte jalgsi üle piiri, vaid pigem madalalt lendavate helikopteritega. Või nagu juhtus Donetskis, kus lennujaama hõivas Venemaalt saabunud reisilennuki täis siilisoenguga ja käsipagasis ainult relvi vedanud kamp väljaõpetatud sõjamehi. Konflikt tekitatakse piirist eemal. Juhuks kui «rohelised mehikesed» välja ilmuvad – mida nendega tegema peaks?

«Rohelise mehikese» kõige tõsisem füüsiline vastane on muidugi meie kiirreageerijad, kuid tegelikult ei ilmu nad kohale nagu tulnukafilmis – ootamatult taevast. Ettevalmistused ja olukorra eskaleerumine algavad kindlasti varem. Siin mängivadki rolli kogukonna ühtsus ja tahe ise selles asjas Eesti huvide eest seista.

Ise väljaspool suurt linna elades tean, et maakohas ei ole anonüümsust. Inimesed janunevad selle järele, et ise oma keskkonna eest vastutada ja otsustada. Kui «rohelised mehikesed» imbuvadki kuhugi ja seal on olemas oma turvalisuse eest hoolitsev kogukond, siis neil on kõige suurem võimalus selliseid asju märgata ja meile teada anda.

Ei ole nii, et elame siin oma elu ja kuskil teisal on Eesti riik, politsei ja kiirreageerijad, kes tulevad kohale ja lahendavad mu mured ära. Ühtehoidev ja informeeritud kogukond aitab vältida improviseeritud ja juhitud konfliktide tekkimist.

-Kogukonna aktivistid ei saa ju «rohelisi mehikesi» ise maha laskma hakata. Pärast on meil kõik metsad täis kaitsevärvides jahimeeste laipu.

Ei peagi maha laskma. «Roheline mehike» ei ilmu kuhugi niisama, neil peab olema võrgustik.

Ukrainas ei tekkinud olukord samuti üleöö, vaid pikema aja jooksul. Inimestes valitses seal ebausk võimu ja valitsuse vastu, kohutav propaganda, pluss veel korruptsioon. See lõi pinnase «roheliste mehikeste» tekkeks. Nad olid seal kogu aeg olemas, lihtsalt vaikselt.

Siin tulebki mängu kogukonna roll. Et kui näeme kuskil tekkimas viiendat kolonni, siis peame sellele tähelepanu juhtima. See ongi inimese side oma riigiga. Vabadus ja demokraatlik riigikord on meie kõigi hoida.

-Anda teada igast kahtlasest asjast?

Ma toon näite. Nädalavahetuseti elan kaugel ääremaal. Seal on kahe suurema metsatuka vahel talu, kus aeg-ajalt kogunevad joodikud. Kohapeal ei ole aga politseinikku, kellele sellest rääkida. Ma tean juba ette, et kahe-kolme nädala pärast hakkavad seal kandis vargused. Neil saab viinaraha otsa ja nad lähevad vargile. Kui seal oleks normaalne kogukonna konstaabel, kellele saan mure ära rääkida ja kellel on aega kohale minna, küsida, mis pidu käib ja kes siin veel külas on, siis neid vargusi 75-protsendilise tõenäosusega ei toimuks. Nad teaksid, et neil hoitakse silm peal.

Täpselt sama lugu on «roheliste mehikestega». Kui nad panevad kuskil metsas oma tiiru püsti ja sõidavad ringi kaitsevärvides maasturitega, siis kogukond peab sellest politseile teatama. See oli nüüd veidi utreeritud näide, kuid nii on.

-Tulite just kapost briifingult, kas meil on siis viienda kolonni probleem, nagu EKRE väidab?

Kindlasti mitte. Hirmu külvamine töötab alati. Kui karjud, et meie omasid pekstakse, siis jooksevad kõik appi või vähemalt uudistama. Kui hüüad, et meie omadele antakse lilli, siis ei huvita kedagi. Niipalju EKREst.

Aga me ei saa viienda kolonni võimalust alahinnata, sest huvi tekitada Eestis sisemist lõhestatust on kindlasti olemas. Soov tekitada mingile kontingendile, rahvusgrupile, vähemusele mulje, et neid diskrimineeritakse ja nad peaksid ühinema paha vastu. Muljet loob propagandamasin. See oht on, kuid Eesti riik tegeleb sellega väga tõsiselt. Kõik muu seal ümber on emotsioonid.

On asju, mida kodanik ei peagi igapäevaelus nägema. Me tegeleme nende ohtudega.

-Kas riiki peaks olema Virumaal rohkem?

Ma olen nii arvanud alates 1990. aastatest, kui käisin seal veriseid kuritegusid uurimas.

-Mis võimalused riigil selleks on?

Mitmed. Üks asi on riik kui hoone, teine asi on riigiametnikud kui riikluse kandjad. Riigi loodud töökohad on üks liin, mida vedada. Ja ka betoon on oluline – nüüdisaegsed töötingimused riigiasutustes. Õnneks on see läinud paremaks.

Ma tahan kindlasti minna valitsusse sisekaitseakadeemia asukoha aruteluga. See on nagu telesarja «Õnne 13» kulunud vaidlus, kuid see tuleb ära vaielda ja otsustada. Küll mitte uisapäisa. Küsimus on, mis ulatuses. Ehk on Paikuse ja Väike-Maarja õppekeskus kohapeal tugevad kogukonnakandjad? Peab tõsiselt mõtlema, kas seda on vaja rikkuda.

-Hiljuti öeldi, et päästeteenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks vajatakse kümne aasta jooksul 150 miljonit eurot lisaks. See ei ole riigi tulubaasi arvestades realistlik.

Jah, nii see on.

-Mis on lahendus?

Räägime asjadest ausalt – ega lahendusi väga palju ole. Me võiksime mõelda, kuidas vabatahtlikku ja riiklikku päästesüsteemi tasakaalustada. Küsimus on, mis on kohaliku omavalitsuse roll päästevõimekuse toetamisel, et reageerimiskiirus ei väheneks.

Poliitikuna on mul õigus fantaseerida. Mitmel pool Põhjamaades on riik selle pädevuse koos ressursiga andnud kohalike omavalitsuste otsustada: kas pidada üleval ühte professionaalset komandot või kolme-nelja vabatahtlikku.

See on üks valikuid, aga me peame süsteemis kindlasti midagi muutma. Lihtsalt käruga raha senisesse süsteemi juurde kallata oleks nagu bensiini lõkkesse valada.

Intervjuu värske siseministri Andres Anveltiga avaldati 1. detsembril 2016 Postimehes

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA