Minu kõne Kolmekuningapäeva Tallinna üldkogul

Seisan täna siin teie ees  tulvil erinevaid emotsioone! See on mu viimane kõne Tallinna piirkonna juhina, mistõttu tahan oma tundeid sellest neljast aastast jagada ka Teiega. Neli aastat on inimese elus ehk lühike aeg, kuid samas võib ta olla isiklikult ja ka poliitiliselt vägagi märgiline  ja oluline. Nii on need neli aastat mulle endale  toonud hulgaliselt  uut elukogemust, proovilepanekut, uusi tutvusi ja liitlasi,  kindlasti ka vaenlasi.  Ta on olnud tulvil nii võite kui kaotuseid, teineteisemõistmist ja –mõistmatust, õnnestumusi ja pettumusi. Nii nagu peabki olema täidetud neli aastat ühe aktiivse ja õnneliku inimese elus: täis uusi kogemusi ja kindlat eesmärki. Neli aastat tagasi, 2010 aasta jaanuaris valisite just teie mind juhtima seda meie erakonna ühte suuremat ja keerulisemat piirkonda, pannes sellega mulle nii moraalse kui poliitilise vastutuse meie ühisest tulevikust. Tollal 2010 aastal ei sündinud see otsus minu jaoks kergelt, nii samuti nagu ei küpsenud peale viimaseid oktoobrikuu valimisi lihtsalt ka otsus panna Tallinna piirkonna juhtimine täna maha ja anda teatepulk edasi uuele inimesele. Inimesele, kelle täna Teie sellel üldkogul valite.

Head võitluskaaslased.

Paljud teist on mult küsinud, kas ma ei kiirustanud oma valikuga, kas ma tegin õige otsuse? Paljud teist on kinnitanud mulle jätkuvat toetust ja isegi palunud piirkonnajuhiks edasi kandideerida. Ma tänan Teid kõiki selle usalduse eest! Mult on küsitud:  Kuidas  saab üks inimene ainuisikuliselt vastutada kollektiivse ebaõnnestumise eest? Ma vastan. Küsimus ei ole selles, kas saab või ei saa, küsimus on pigem, kas peab? Ja minu arvates peab. Juba üksi sellepärast, et anda kogu organisatsioonile võimalus jätkata,  ilma sisemiste vastuoludeta,  uues lootuses ja sirge seljaga. Ühte demokraatlikku organisatsiooni, ja selleks ma meid kindlasti pean, segab edasiminekul alati kapseldumine, rühmitumine, ebakõla ning intriigitsemine. Ma näen oma kohusena seda vältida ning anda meie piirkonnale uut jõudu liikumisel meie erakonna ja ka riigi ühe tähtsama verstaposti, 2015 aasta Riigikoguvalimiste poole.  Ühise eesmärgi teenimise nimel, peame me suutma teha otsuseid, mis toetavad meie ühtsust ja jätavad meie individuaalse ego tahaplaanile.  Sellele lihtsale, minu varasemast professionaalsest elust pärinevale praktikale, minu otsus rajaneski.  Selline on minu enda ja ma arvan ka enamuse meie arusaam demokraatiast.  Ükskõik, mis taseme juht, ei pea mitte jääma nautima  oma demokraatlikult saavutatud võimu, vaid peab olema valmis ohverdama oma ego ühise eesmärgi nimel. Demokraatia aluseks ei olevaid aus konkurents võimu saavutamise eesmärgil, vaid demokraatias peab olema pidevalt valmis ka võimust loobumiseks ja uuendusteks. Kindlasti soovitan neid põhimõtteid järgida, ka täna valitaval uuel juhtkonnal.

Head Tallinna sotsiaaldemokraadid,

Heidaks nüüd põgusa pilgu sellele, mis nende nelja aasta jooksul oleme saavutanud, mis ja miks on ehk saavutamata jäänud ning millisena ma ise tahaks organisatsiooni liikmena meie tulevikku näha.

Nelja aastaga on meie Tallinna piirkonna organisatsioon kasvanud tuhande liikmeni. Täna siin näen ma paljusid Teid, kes olid üldkogusaalis ka 2010. aastal, samas ka väga paljusid uusi liikmeid. Ning sellepärast on mul tõsiselt hea meel. See tähendab inimesed usaldavad meid, tahavad meiega koos minna ja koos ühist eesmärki saavutada. Inimesed meie organisatsioonis on kõige olulisem. Igaüks peab meist peab pingutama selleks, et meie kõrval tegutsevad võitluskaaslased seda ka tunneksid. Meil kellelgi pole õigust inimesi ega ka nende usaldust mingite kitsaste ja egoistlike võimupositsioonide saavutamiseks ära kasutada. Inimese eelistamine on see, mida me räägime ja propageerime oma organisatsioonist väljapoole: valijale, siis kuidas teistmoodi saaks see olla ka organisatsioonis sees.

Kahjuks mäletan ma selgelt, kuidas veel mõned aastad tagasi Viru konverentsisaalis toimunud erakonna üldkogul pisteti mulle endalegi  tasku mõnesentimeetrine hääletusõpetus, keda võib ja keda ei või valida meie  piirkonna esindajana erakonna juhatusse. Siis, värske erakonnaliikmena ja värske piirkonnajuhina, olin ikka väga hämmeldunud, et ka meie erakonnas ja ka piirkonnas sellised võtted elujõudu omavad ning demokraatia käiku tahavad määrata. Kindlasti ei olnud ma tookord ainuke hääletusspikriga õnnistatu. Asja eriti tragikoomiline pool oli see, et saadud sedeli järgi ei oleks ma tohtinud muuhulgas ka enda poolt hääletada. Tookord, juhatuse liikmekandidaadi sõnavõtus lubasin  ja luban ka nüüd, et ma ei kavatse selliseid libademokraatia võtteid hakata kunagi tolereerima ning kavatsen ka tulevikus sellistele meetoditele vastu seista ning demokraatia kuritarvitustel silma peal hoida. Jõudu andis aga tookord tõsiasi, et see konkreetne hääletamine ei läinud nii nagu salajased asjaajajad ette nägid. Meil sotsiaaldemokraatidel, olgu siis poliitiliste võitude saavutamiseks organisatsioonis sees ega ka väljaspool, ei tohi olla arsenalis selliseid meetodeid. Meile ei kõlba häälte ostmised, hirmutamistaktika, kõik see, mida paljud meie oponendid valimiskarusellil kasutavad. See meid eristabki. Suhtumine sellistesse meetoditesse peab olema ühene. Vastasel juhul me ei vääri oma  liitnime: sotsiaal ja demokraadid.

Aga olgem positiivsed. Nelja aasta jooksul oleme kõik koos suutnud teha meie Tallinna organisatsiooni palju nähtavamaks, korraldanud kümneid erinevaid üritusi, seminare, telgituure, kus oleme tutvustanud meie maailmavaadet, meie liikmeid ja meie eesmärke. Mitte vähetähtsaks ei saa pidada ka asjaolu, et oleme piirkonnana saavutanud olukorra, kus meie liikmete rahaline panus aastas on võrreldav mõne  suure võimuerakonna üleeestilise liikmemaksu summaga. See ei ole vähetähtis asi, kuna just meie inimesed ja ka nende igapäevane  füüsiline ja materiaalne panus on aidanud meil tõusta Eesti poliitmaastiku kõrgliigasse. Sealt edasi on meil ka nüüd võimalik minna  meie maailmavaate realiseerimisele võimuerakonnana.

Head sõbrad,

siit tahangi jõuda tänase päeva ühe valulisema küsimuseni, miks me ei saavutanud oma eesmärki juba viimastel oktoobrikuistel valimistel Tallinnas. Ma olen kindel, et siin on meile kõigile palju  mõtlemisainet. Olukorda mõjutas paljuski meile üllatusena tulnud valimiste agressiivsus, vastandumine, ja palju muudki. Ka kodanike vabaühendused tegid tublid tööd, jõudes küll valimiskünnisele väga lähedale, kuid jäädes kahjuks ikka volikogust eemale ning viies meilt samas nii mõnegi valija. Kõiki neid tegureid ei saa me muuta, ega olematuks teha. Küll saame vaadata peeglisse ja mõelda, mida me ise oleks võinud teha paremini. Ma olen kuulnud arvamusi, et tal oleks läinud paremini, kui keegi teine oleks oma kampaanias midagi teist moodi teinud. Minu jaoks  on sellised ütlemised aga sisutühjad ja lihtlabased eneseõigustused, mitte adekvaatne enesekriitika.

Alustasime ju me valimiskampaaniaga võimalikult vara, vahest ehk liigagi,  koostasime ühe Tallinna aegade parima programmi, esitlesime  juba kevadel meie linnapeakandidaati ja kandideerisime pikima nimekirjaga, mis meil kunagi Tallinnas olnud on. Suur tänu Teile kõigile, kes te selle aktiivselt osalemise  kohustuse endale võtsite. Kuid nagu  tulemustest näha, oli sellest kõigest vähe. Tänapäevaseid valimisi ei võideta kahjuks mitte programmide, nimekirjade pikkustega ega isegi poliitiliste debattidega, vaid tugeva poliitilise polariseerumise ja vastandumise kaudu. Kuigi meie valimiskampaania algus oli paljutõotav, pidime käest andma oma initsiatiivi ning asuma teisejärgulisse rolli. Siin on mitmeid põhjusi, mis tuleneb osaliselt ka meie erakonna positsioonist  tänase poliitilise maastiku keerulisel reljeefil. Oleme ju siin Tallinnas opositsioonis koos nendega, kes Toompeal naudivad koalitsioonipositsiooni ja vastupidi. See on ilmekalt jaganud ka meie valijaskonna rõhutatult kaheks. On tuntav osa neid, kes tahaksid näha meid Tallinna võimuerakonna Keskerakonna maailmavaateliste liitlastena, kuid demokraatlikumas kestas. Samas ka tuntav osa neid, kes jälgivad iga meie sammu Keskerakonna marsirütmis,  kartes meie muutumist nö puudliks ja kordamas sama rolli, mida me 2009-ndal aastal läbi tegime. Meie valijate hulgas on palju neid, kes tahaksid meid näha ainsa demokraatlikult valge vasakjõuna, kuid kahtlevad siiani meie püsimatuses võimu nimel värvi vahetada. See on kurb reaalsus, kus laveerimine on eriti Tallinna kontekstis meid pidevalt poliitilisel miiniväljal hoidnud. Pean tunnistama, et sellel miiniväljal ei orienteerunud paljud meist hästi, sealhulgas ka mina. See aga andis omakorda vastastele võimaluse meid rünnata ja kleepida meile silte küll koostöös paremerakondadega või vastupidi. Kahjuks pidime nii mõnigi kord saatma erineval tasemel, erinevaid sōnumeid, laveerima ja vastama küsimusele, kes me siis oleme ja kellega koostööle asume? Kas me teaksime vastust ka täna? Määratlematus võib kohati tunduda küll poliitilise iseseisvusena, kuid samas võib ta valijale tunduda ka selgrootusena!  Olen kindel, et selline olukord peletas mitmeidki, sealhulgas ka vene valijad, kellest paljud tulenevalt ümbritsevat inforuumist orienteeruvad Eesti poliitilisel maastikul mitte maailmavaate, vaid lähiajaloo järgi. Kahjuks on ju veel täna nii, ligi kakskümmend aastat peale taasiseseisvumist, et suurt osa valijaskonnast on senini võimalik  mõjutada lihtlabaste võtetega, jättes inimesed selles epideemiliselt poliitilises hirmutamisõhkkonnas hapniku ja selge otsustusvõimeta. See aga, et nad on meie sõnumitest eemale jäänud, on mitte nende viga, vaid meie vähene oskus nendeni jõuda, neid kaasata ja neid meid usaldama panna. Täna ei aita, vaid sellest, et leheveergudel arvamust avaldada, vaid tuleb olla pidevalt valmis lahinguks ja kaitsta meie tõekspidamisi just rahva keskel, nende hulgas.

Head sõbrad, see kõik aga võibki jääda pelgalt üheks poliitgurmaanide laudkonna emotsionaalseks vestluseks, kui me ei hakka oma erakonna tähtsaima eesmärgi – poliitilise võimu nimel ka vastavalt käituma. Vaadakem endasse sisse ja mõelgem, kas meie ei jäänud viimaste aastate uinutavalt positiivsete avaliku arvamuste uuringute najale lihtsalt nö poliitiliselt tukkuma. Kas me ei allutanud end sisemisele enesekindlusele, et meil läheb niigi hästi, tabamata poliitilist reaalsust, et võimul olevad erakonnad, nähes, et võim libiseb käest, astuvad uuele, palju agressivsemale poliitvõitluse tasandile. Viimane kampaania näitas seda, et võimu nimel ei lööda risti ette millegi ees. Kulutatakse süüdimatult maksumaksja raha, naeruvääristatakse poliitiline debatt ja asendatakse see show ja tsirkusega. Kahjuks tabaski selle mürtsuva poliitsõja ajal meid ja sealhulgas ka mind, kohatine peataolek ja oskamatus uutele poliitsõjameetoditele reageerida.  Üheltpoolt oli kindlasti tegu tahtmatusega  selle poliitshowga kaasa minna, kuid teiselt poolt polnud me valmis ka selget positsiooni võtma. Vastanduvas poliitsõjas jääb konstruktiivne kolmas pool kahjuks nähtamatuks. Nii me lootsimegi liiga palju meist mittesõltuvale, ja nii nagu meie osakonnad lootsid minu kui piirkonnajuhi ja linnapeakandidaai peale, nii lootsin ka mina iga osakonna peale ja iga osakond taas oma iga kandidaadi peale. Lootma peab kindlasti, kuid peab ka innustama, tegutsema, suhtlema, veenma, motiveerima, tutvustama – neid tegusõnu on palju, millega me saame Eesti poliitilisel areenil ennast tugevamalt maksma panna. Meie jätsime kohati aga oma valija uitama omapäi meie oponentide omavahelise hirmusõja tandrile, kus tal muud üle ei jäänudki, kui teha valik halva ja veel halvema vahel. Tean, et paljud teist panustasid hulga aega ja energiat nii enda kui erakonna valimiskampaaniasse ja palun Teilt juba ette andestust, kui ennast ehk ebaõiglaselt puudutatuna tunnete, kuid jõud peitub ühtsuses ja seda jõudu oli meil nende valimiste võitmiseks vähe.

Head võitluskaaslased.

Tulgem aga tagasi tänasesse ja homsesse optimistlikkuse päeva. Ma olen kindel, et nelja aastaga oleme tuntavalt tõstnud meie Tallinna piirkonna organisatsiooni osatähtsust meie erakonnas. Olete mind toetanud erakonna aseesimeheks, viimastel Riigikogu valimistel saavutasime meie erakonna esindatuse Riigikogusse igast Tallinna valimisringkonnast, meie piirkonna esindajaid on rohkelt erakonna erinevates juhtkogudes, meil on tugevad osakonnad, uus tase on Tallinna noorsotsidel ning alati on tunda meie üritustel meie Tallinna vanemate sotsiaaldemokraatide tuge ning meie Tallinna Kadride aktiivsust. Nende teotahet on muide väga hästi võimalik näha meie eelarvevahendite kasutamisest!  Te kõik olete olulised organisatsiooni liikmed. Kuid samas näitas poliitreaalsus, et meil on vaja meie juba niigi tugevat organisatsiooni kuvada veelgi tugevamalt väljapoole. Seetõttu , otsustasingi et sellelt positsioonilt on õige aeg anda juhtimine üle uuele inimesele, kes selle uue suuna meie küpse organisatsiooni uueks eesmärgiks seab. Mul on samas siiras soov Tallinna piirkonna tegemistesse jätkuvalt aktiivselt kaasa lüüa, vajadusel ka uusi juhte taevast maapeale tagasi tuua ning seista meie erakonna kõige olulisema väärtuse –  meie inimeste huvide eest.  Minu soov on, et meie Tallinna organisatsioon areneks edasi jätkuvalt  samas demokraatia tuules nagu ta on seda neli aastat teinud, kuid veelgi kaasaegsemalt ja jõulisemalt.

Kiirelt muutuvas maailmas arvan, et vajame uusi ning innovaatilisi meie poliitikat tutvustavaid võtteid, palju intensiivsemaid, sirgeseljalisemaid. Meil on ainuke maailmavaade, mis võib Eestile sisulist edu tuua, kuid me peame olema võimelised seda ka meie inimeste teadvusse viima. Kui riigi tasandil vajame me uut rahandus- ja majanduspoliitikat, rahvus- ja immigratsioonipoliitikat, siis Tallinna tasandil me tahame uue ja vana harmooniat, igapäevast reaalset koostööd kodanike ja nende ühendustega, asumiseltsidega ning, mis kõige tähtsam – vastandumise lõppu eri rahvuste vahel, eri linnaosade vahel, eri koolide vahel, Tallinna ja muu Eesti vahel. Vastandumine on poliitikutele küll kõige odavam valimiste võitmise ja valitsemise  viis, kuid meie inimestele kõige kallim.

Selle kõige teadvustamiseks vajame me rohkesti oma hulka uusi inimesi, arvamusliidreid, südamevalutajaid. Me peame tõestama, et me ei ole nö kartellierakond, mis tegutseb ainult kitsa poliitilise kliki huvides. Selleks, et seda saavutada peab aga minema tänavale, inimeste sekka, olema usutavad.

Head sõbrad,

me peame väljuma mugavussektorist, hindama iga ühe senist panust ja võimalusi tulevikus ning andma igale, ka uuele liikmele võimaluse näidata, et igaüks on tegija ning see võimalus ei sõltu kellegi poolt taskusse pandud väiksest hääletusspikrist nagu ka valimistulemus ei sõltu bussitäiest viinapudeli eest jaoskonda hääletama sõidutatud hääletajast. Kõik sõltub meie tööst. Ei maksa karta uuendusi, samas  tuleb teha järeldusi minevikust.

Kasutan täna lahkuva piirkonna juhina seda võimalust ja teen  Teile ettepaneku toetada tänasel piirkonna esimehe valimisel Rainer Vakrat. Oma viimaste valimistulemustega näitas ta kindlalt, et teda võib usaldada. Kui teda usaldas niipalju nõmmekaid, siis anname talle võimaluse panna ka meid teda usaldama. Rainer tõestas kindlalt seda, et valimistel on kõige tähtsam mitte kandidaat, vaid valija ja igat valijat tuleb personaalset austada ning uskuge mind ja Rainerit – valija  austab Teid valimistel vastu.

Head sõbrad. Ma tänan Teid kõiki siiralt südamest nende aastate eest, mis mul õnnestus Tallinna piirkonda juhtida, Teiega koostööd teha, ühiselt rõõmustada ja muretseda, vihastada ja leppida ning kõige selle eest, mida te mulle teadmiste ja kogemustena edasi olete andnud. Loodan, et need, kes millegagi rahul ei olnud, andestavad ja on peale tänast rahul, ning need, kes rahul on, on rahul ka tulevikus.

Sõbrad aitähh teile, head uut aastat ning toredat Kolmekuningapäeva.

Homme me võidame niikuinii!!!

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA