Idavirulastest on saanud poliitvõitluse pantvangid

Foto: PõhjarannikNädalapäevad tagasi sai üle tüki aja külastatud Ida-Virumaad. Üle tüki aja tähendab minule ehk praegu vaid mõnda kuud, kuid veel üsna hiljuti keskkriminaalpolitseis töötades oli Ida-Virumaa mulle lausa teine kodu, kus viibisin tihedamini kui kuskil mujal.

Kahjuks oli see seotud organiseeritud kuritegevuse ja mõrvadega. Nendel rasketel aegadel lootsin alati, et Eesti riik jõuab lõpuks Ida-Virumaale kohale ning näitab oma näo ja tegudega, et see on osa Eestimaast. Idealism käis tookord koos lootuse ja ootusega, et ajad muutuvad ning kõik saab korda, kuid kahjuks pole siiani aeg ja ruum Ida-Virumaal omavahel rahu leidnud.
Põhjusi ei maksa kaugelt otsida. Taasiseseisvunud Eesti ja tema poliitikud ei tahtnudki sellest piirkonnast midagi kuulda. Esiteks moodustasid suure osa elanikkonnast nii-öelda teisejärgulised, valimisõiguseta inimesed ning teiseks oli ka tuntav osa legitiimsetest valijatest noore iseseisvuse mitte kõige tulihingelisemad pooldajad.

Õigemini olid nad teadmatuses kobavad kodanikud, kes ühelt poolt küll mõistsid poliitilisi muutusi, endise “emariigi” ja tema tootmisvõimsuse kadumist, kuid teisalt ei tundnud nad uue tärkava riigivõimu kohalolekut. Riigivõimu, mis näitaks ja tõestaks igapäevase elu olemasolu, kes looks turvalisust, sealhulgas ka sotsiaalset ning annaks tuge tärkavale ettevõtlusele. Seda kõike aga ei toimunud.
See vähene ettevõtlus, mis 90ndatel hakkas Ida-Virumaal pead tõstma, sattus tihti kriminaalsete jõukude meelevalda. Kohalike omavalitsuste küündimatus lahendada olmelisi küsimusi seaduslikult ja efektiivselt, samuti nõrk suhe riigivõimuga, lõid aluse täiesti uue üheparteilise korruptsioonimudeli tekkele.
Kindlasti võib mulle vastu öelda, et palju neid n-ö ametnikest valgekraede vahelevõtmisi metropolidega võrreldes ikka on olnud, kuid julgen väita, et korruptsioon ei olegi üksnes kuritegu omaette, vaid sotsiaalne nähtus, mida saab mõõta ainult elanikkonna tunnetuse kaudu.

Soovimatust kindlustada Eesti riiklust Ida-Virus tõestab ka asjaolu, et riiklike objektide rahastamine teiste Eesti piirkondadega võrreldes algas aastaid hiljem. Ja ka praegu pole peale Kukruse liiklussõlme, Jõhvi kontserdimaja ja Viru vangla ehitamise eredaid näiteid tuua.
Tegelikult pole ju millegi üle imestada, kuna sellesse piirkonda investeerimine poliitilist kapitali võimuparteidele eriti juurde ei too. Valijad Ida-Virumaal pole need, kes oma häältega neile võimu vastu annaksid. Alternatiiviks võimu kindlustamisele on aga saanud sallimatuse ja teineteise mittemõistmise õhutamine. Kui ei ole dialoogi, siis on vastasseis, kus pooled valivad kindla seisukoha ning taganeda ei taha.
Sellise poliitika pantvangideks ongi jäänud kohalikud elanikud. Keskvõimu parteide ja kohaliku ainupartei omavaheline sallimatus on viidud Ida-Virumaal rahva sekka. Hirm ja mitte lahendused ärgitavadki inimesi valimistel seisukohta võtma.

Kivisse raiutud kodakondsuspoliitika tagab selle, et sotsiaal-poliitiline lahinguväli oleks võimalikult tagasihoidlik. Kõige selle kõrval ei maksagi imestada, miks Eesti üldine inforuum pole Ida-Virusse jõudnud ning osa kohalikke meediafirmasid ei pakugi kodumaiseid uudiseid. Ka õndsal nõukaajal kuulasid “vastase” ringhäälingut ju ainult dissidendid ja ehk vähesed uudishimulikud.
Millised oleks siis lahendused Ida-Virumaale, jumalast ning riigivõimust mahajäetud kandile, kus inimestele on pandud ülesandeks ise vaadata, kuidas hakkama saada? Lahendused ei ole lihtsad ning eeldavad reaalset ja selget regionaalset arengukava ning poliitilist tahet selle täitmiseks.
Esiteks peab taanduma senine Eesti poliitiline kultuur(itus), kus riik toetab ainult neid piirkondi, kus omad on võimul ja vastupidi. Teiseks peab riigi täitevvõim panustama mitte ainult korruptsioonivastasesse võitlusesse, vaid ka selgitustöösse, et avaliku teenistuse pidamine kohtadel pole mitte eraettevõtmine, kus iga teenus on ostetav, vaid kogukonna teenimine ausa palga eest.
Kolmandaks ja üheks olulisemaks teemaks peab aga pidama 20aastase hilinemisega riigivõimu nähtavuse eksporti sellesse piirkonda.

Hea näide mingigi edasimineku kohta on praeguse koalitsiooni idee rajada sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale. See tähendab ligi tuhatkonna ja heas mõttes sinisilmse noore tulekut piirkonda. Samuti õpetajate toetusprogrammid, leevendamaks eestikeelsete õpetajate vähesust. Ehk kaob pärast seda ära ka suhtumine, kus Ida prefektuuri suunatakse tööle ainult need politseiametnikud, kes kuhugi mujale ei kõlba, ja koolireformi läbiviimine pole võimalik, kuna eestikeelseid aineõpetajaid lihtsalt ei jagu.
Kuid sellest kõigest on veel vähe. Tasub kiigata ka Jõhvis asuva Viru jalaväepataljoni territooriumile ning mõista, et Eesti riik oma kaitsevõimet selles piirkonnas küll eriti ei hinda. Või siis astuda sisse Jõhvi, Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe politseimajadesse ning imestada, miks paljud kohalikud nii tulihingeliselt politseid ei armasta kui mujal Eestis. Heita pilk teiste riigiasutuste, koolide ja haiglate olukorrale. Võib ju väita, et tähtis on sisu, mitte vorm, kuid võimu puhul on oluline roll ka vormil, eriti kui sisusse pole samuti suurt panustatud.
Kokkuvõttes vajab Ida-Virumaa Eestit ja Eesti Ida-Virumaad. Ida-Virumaa on lahutamatu osa meie ruumist, kus kahjuks aja- ja ajalootunnetus on senini üpris erinev muust riigist. Kodumaatunde loomiseks peame aga meie, poliitikud, neelama alla rivaalitsemise klimbi, vabastama inimesed meie omavahelise poliitvõitluse pantvangist ning küll siis ka kohalik valija kiiresti tuule uut suunda tajub.

Artikkel ilmus ajalehes Põhjarannik.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA