Inimkaubandus Eestis: miks täna ja kas ka homme. Esimese inimkaubanduse foorumi jälgedes.

Lähiajaloo inimkaubanduse kontekstist on Eestis räägitud tegelikult juba paarkümmend aastat. Kui veel kümmekond aastat tagasi rääkisime inimkaubandusest Eestis kui inimeste smuugeldamises laevade trümmides või busside topeltpõhjades, siis alles viimased aastad oleme asunud rääkima meie kodumaisest inimkaubandusest kui ka inimeste keha müümisest meil siin oma kodus, tänavatel, ööklubides, baarides, korterites ehk tegelikult prostitutsiooni kontekstis. Miks see nii on, võib ainult oletada?

Esiteks tuleme me ju alles mõned kümnendid tagasi ühiskonnast, kus paljude jaoks enese müümine intouristi hotellide numbritubades, baarides varieteedes, oli auasi. Sinna pääsesid tööle ainult parimad, kuna see andis võimaluse juurde pääseda tõelisele rahale, tõelisele tarbimismaailmale, kuhu tavainimesel koos oma moraalinormide ja tavadega polnud asju. See kõik kasvas üle uueks, üliliberaalseks varakapitalistlikuks turumajanduseks, kus ülistati täielikku vabadust ja enesemääramiseõigust. Tegelikult võib ju kõige selle taga ju tähele panna kavalamate ja ettevõtlikemate püüdu värvata oma keha müümisse üha enam ja rohkem inimesi. Avanenud piirid, olematud sissetulekud ja soov koos läänelike vabadustega haarata kinni ka läänelikust tarbimisest, ärgitas paljusid inimesi, kellel tegelikult oli ka teisi valikuid, valima just seda teed, kus eesmärk pühendas abinõu. Inimese väärikus ja autunne jäid tahaplaanile võimalusele olla parim ja edukam.

Kümnekonna aastaga selline äritegevus kartellistus, kuid ikkagi ei rääkinud me temast kui inimkaubandusest, hakkasime küll rääkima rohkem prostitutsioonist, kuid sedagi tulenevalt kõrvalistest teguritest, tulenevalt narkomaaniast, AIDSI levikust ja kõigest muust, mis prostitutsiooni kui inimkaubanduse ühe vormi meie tavainimeste teadvusse lähemale tõi. Kindlasti armastatakse meil siiamaani tõdeda, et prostituut ise teab, mis teeb oma kehaga, muidugi seda niikaua, kui temaga kaasnevad probleemid otseselt meie õuele ei jõua. Niikaua kui see ei ole meile lähedane inimene või niikaua, kui see ei toimu meie lähedal, ei häiri meid. Täpselt samuti nagu narkomaanide ja HIV-positiivsetega lahterdame neid siiamaani tihtipeale mingiks teiseks maailmaks, kuhu normaalsel inimesel asja ei ole. Las müüb oma keha, kui tahab, kuid kas ainult oma keha?

Keha kõrval veel olulisemaks väärtuseks on inimese hing. Ning seda ei maksa alaväärtustada. Lootus, et keegi müüb oma keha ainult oma soovide täitmise tarbeks, ei tähenda, et ta ei müü koos sellega ka oma hinge, oma teadvust. Seda, mille puudumine on küll esmapilgul märkamatu, kuid mis tegelikult mõjutab meid palju rohkem kui me arvata võime. Hinge ära müünud inimene mõjutab aga meid iga üht palju rohkem kui esialgu tundub. Miks?

Esiteks see teadmine, et meie ei hooli nendest, peame seda nö teise Eesti ja veel enam, mitte meie kohalike inimeste probleemiks, paneb neid inimesi veelgi enam tõmbuma endasse, kummardama oma reegleid, oma subkultuuri, kuhu peale nendi endi ja neid kontrolliva kuritegeliku maailma kellelegi asja pole. Nad võivad hakata vihkama meid samal määral, nagu meie ei hooli neist. Meie maailm ja meie reeglid, kokkulepped on neile võõrad, nii nagu ka meie maailm ei võta omaks neid. Isegi kui me teeme näo, et me hoolime, ähvardades seadusesilmaga neid, kes aitavad inimestel oma keha müüa või lausa korraldavad seda, ei ole see piisav, et näidata neile inimestele, et nad on meie ühiskonda taas teretulnud, et me aitame neil leida taas oma hinge ning aitame unustada seda, mida nad olude sunnil tegema pidid.
Eesti on selle aasta esimeses pooles võtnud vastu inimkaubanduse vastased sätted karistusseadustikus. Suures osas, mis siin pattu salata, tehti seda erinevate välisorganisatsioonide survel. Kahjuks meie üliliberaalne põikpäisus keeldus tunnustamast seda probleemi ja seda, et Eestis on olemas tuhanded inimesed, kes tegelikult on inimkaubanduse müügiartiklid, kellede pilte levitatakse valiku tegemises internetis või ka flaieritel nagu kaubandusketi singireklaami reklaamibrožüüridel. Senini oleme ikka tahtnud peita ennast ülima isikuvabaduse populistliku loosungi taha. Aga mis saab edasi?

Seadusandliku poole pealt oleme teinud tõsise sammu edasi, nüüd on vaja teha vaimne samm. On vaja tuua see probleem meie kõigi teadvusse. Me peame andma võimaluse inimestele, kes on ennast sellesse võrku mässinud, normaalselt ühiskonda naasta. Selgitama neile, et neid ei vihata, vaid, et neile pakutakse teist võimalust. Selleks aga, et seda kõike teha, on vaja kõigepealt ühiskonnas muuta hoiakuid nende suhtes, kes on oma elu tupikusse juhtinud. Meie kodanikuühiskonna esindajad on võtnud suures osas selle probleemi oma õlgadele kanda, kuid ilma pideva ja selge riikliku toeta, on nende tegevus lootusetu. Kodanikuühendused üksi ei saa midagi ära teha, kui riigil puudub inimkaubanduse osas selge ja valdkondade vaheline poliitika. Selge on see, et see probleem ei kao Eestist mitte kuhugi, pigem enamgi veel. Me seisame silmitsi globaliseerumisega, kus iga uus võimalus inimesi müüa, on selle äriga tegelevatele isikutele lihtsalt uus kasumi koht. Eesti on niigi aastate jooksul muutunud inimkaubanduse nö vaheriigiks, kuhu tullakse parema, kuid mitte parima otsinguteks ja kust parimad viiakse edasi. Tänasel päeval kahjuks aga mitte ainult seksitööstuses, vaid ka muudes valdkondades. Vananev Euroopa ja tema sotsiaalsüsteem on niigi tänasel päeval finantskriisi mõjul kärisemas, mistõttu odava meelelahutuse kõrval, otsitakse ka odavamat tööjõudu. Tööjõudu, kelle kasvõi kümnendik Vanas Maailmas pakutavast tasust on suur sissetulek ja pääsuks sinna, ei öelda ära milleski, kehaga koos ollakse valmis müüma ka oma hinge.

Lahendused ei ole lihtsad, selge on see, et ressurssi riigil napib ja kõige lihtsamaks mooduseks võitluseks inimkaubandusega oleks ehk raudne eesriie piiridel ja kõva käe ja keeldudel põhinev poliitika riigis sees. Kuid kas me seda tahame? Pigem ei. Kõigepealt on vaja lihtsalt probleemi tunnistada, leppida erinevate ministeeriumide ja kodanike ühenduste vahel väga selge ja konkreetsetele tulemustele suunatud ühine poliitika ning asuda seda täitma. Me peame viima iga inimese teadvusse, et see ei ole lahendus ning enese müümine ei saa olla õigustus ka kõige hullema probleemile. Informatsioon ja teadlike valikute võimalus peab kohale jõudma iga inimeseni, olgu see siis Narva turumüüja või Võru abiturient. Inimesed peavad teadma ohtudest ja võimalustest, kuidas neid ületada. Samuti nagu kurjategijad peavad teadma, et seadusepügal neid ei hellita ning, et riigil on olemas ressurss ja eesmärk neid kohtukulli ette saata.

httpv://www.youtube.com/watch?v=EG-ML_NbMJ8&hd=1
httpv://www.youtube.com/watch?v=hci7eOgAf4A&hd=1
httpv://www.youtube.com/watch?v=x8ACCLZdp7o&hd=1
httpv://www.youtube.com/watch?v=035JOOsIDLE&hd=1

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA