Inimkaubandusest ja hoolivusest

Viimaste nädalate Eesti Päevaleht on üpriski laiapõhjaliselt ette võtnud noorte Eesti tüdrukute ja naiste välismaale abieluranda meelitamise ja nagu ka tänane EPL kirjutab: ka orjastamise.

————————————————————————–

Sellele sarnased teemad, nagu naiste kupeldamised, värbamised, vahendamised, kerkivad ikka mõnes meediakanalis üles, harilikult küll siis, kui mõni õnnetu eksinu on oma maailmarännakult naasnud ja rahvale oma kurbadest seiklustest pajatamas või on mõni kriminaalasi kohtulahendit saamas. Pärast kannatanu heietusi ja meedia võimendusi kutsutakse kuhugi stuudiosse võimuesindajad, kes teatavad harjumuslikult, et asjaga tegeletakse ja üldse on Euroopa Liidus mitmeid riike, kes ei suuda või lausa ei taha vastu seista inimkaubanduse erinevatele ilmingutele. Sellega peab nõustuma! Eriti kui vaadata meie ühenduse mõningaid partnereid, kes oma kahtlaste probleemide lahendamiseks Eesti eelarvest 20 korda suuremaid laene vajavad. Kahjuks peab tõdema, et mõõtmatu Euroopa Liit oma mitmepalgelisuses ja võimalusterohkuses on just see magnet, mis inimkaubandust kui äri hoogsalt arendab – olgu see siis immigrantidest odava tööjõu otsinguil, prostitutsiooni viljelemisel või näiteks hoopis doonoriäri edendamisel. Meie ühiskonna jaoks jäävad aga need teemad tänasel päeval veel kaugeks, kuna inimkaubanduse kui äri kasumid akumuleeruvad enamuses Vana-Euroopa riikidesse ja meid puudutab see ehk ainult niivõrd, kuivõrd üks või teine meilt pärit inimene oma rumalusest või naiivsusest kuhugi portsu otsa satub. Palju kõlab ka arvamust, mis kutsub üles järgima loodusliku selektsiooni teooriat, mille kohaselt rumalad ja väetid peavadki hukka saama – siis teistel lahedam elada. Ühiskondlikud hoiakud on visad muutuma ja vajavad selleks tihti põlvkondi.

Mida kujutab endast inimkaubandus? Kõik need naiste Küprosele, Itaaliasse, Saksamaale või ka siseriiklikud ärameelitamise faktid kujutavad endast inimkaubanduse varjatud külgi. Otseselt Eesti karistusseadustik sellist koosseisu nagu inimkaubandus ei tunne, kuigi tema varju on näha mitmete erinevate kuritegude kohal, alustades prostitutsiooni vahendamisest ning lõpetades orjastamise ja lapse sünnist mitteteatamiseni. Kui osad kuriteod on ühiskonnas nähtavad ja nende avastamine ning menetlemine sõltub otseselt kannatanu tahtest, siis suur hulk tegusid peidavadki ennast õiguskaitseorganite eest inimliku rumaluse, naiivsuse ja ka hirmu taha. Selliste koosseisude puhul eeldatakse aga võimudelt täiesti teistsugust lähenemist – ennetavat, lahendusi otsivat ja, mis kõige tähtsam, loominguliselt hoolivat.

Sarnaseks näiteks sellistele juhtumitele lähenemisel on teadmata kadunud isikute otsingud. Otseselt kuritegu ei ole, kuigi selle olemasolu võib mõningatel juhtudel tunnetada ka ilma erilise politseilise ettevalmistuseta. Arusaadavatel põhjustel on õiguskaitseorganid nende osas kidakeelsed ja rahustavad aeg-ajalt avalikkust statistika ja teadmisega, et aegajalt ju ikka inimesed kaovad, eks nad heal juhul on kuskil välismaal tööotsal või niisama pereprobleemide eest sinna jalga lasknud. Mis moel nad sinna said, ei ole ju enam eriti Eesti riigi asi, kuigi õigusteoreetiliselt kehtib Eesti karistusseadustik ka isikuliselt ehk ületades Eesti kodaniku kaitseks vajadusel ka Eesti riigi piire. Aga see on kulukas ja ebamugav. Ka kodus jätkub tööd. Ja paljud asjad kipuvadki ununema. Näiteks see, et kümmekond aastat tagasi sai Eesti tuntuks doonoriäriga, et meil aegajalt tegutsevad kodukootud maniakkide taolised tegelased, keda küll sarimõrvariteks nimetada ei tohi – üksikud, nagu Andrei Buketov Ida-Virumaalt või vennad Paalbergid on vaid erandlikud juhtumid, mis veel midagi ei tõesta? Jah, kui uskuda, et näiteks vennad Paalbergid ehitasid oma rõvedasse õuduste tallu vägistamispukid ainult ühe kuriteo jaoks ja Buketov tappis mitme vägistamise käigus ainult ühe tütarlapse… Ei tahaks nõustuda, et 1,3 miljonilise elanikkonna jaoks on need sündmused üksikud, eriti teadmisega, et mitmed noored naised on siiani kadunud.

Nii on ka inimkaubanduse uurimise taga ühiskonna kõigi tasandite hoolivuse defitsiit. Selle räpase äri kogu ahela paljastamine on võimalik ainult läbi loomingulise ja aeganõudva menetluse, otsingu ja mis kõige tähtsam selle menetleja inimliku huvi kannatanu ja tema mure vastu. Sisuliselt ongi see ju hooliv koostöö ühiskonna ja võimu vahel. Kõik need rahvusvahelised inimkaubandusega seotud ketid hakkavad pihta millestki üksikust, väikeset, tähtsusetust – mingist riigist, kellegi uurija pingutusest, kellegi väga personaalsest murest, olgu see siis kannatanult, tema sugulaselt või sõbralt tulenev. Kui inimest kutsutakse kahtlasele tööle kuhugi kahtlasse riiki, pakutakse juba telefoni teel sisuliselt kuriteo sooritamist, siis on see märk, et kellegi kuritegelik nupp nokib ja asi toimib. Samas on tegelikult kuritegu juba selle kutsega eostatud, küll vahest veel mitte näivas katsestaadiumis, kuid sinna jõudmiseks ongi vaja uurija ja uurimisorgani leidlikkust ja ettevõtlikust. Kurjategija, planeerides oma hämaraid tegusid, valab alati loomingulist higi, et oma tegevust peita ja varjata. Rutiinne ja kuiv menetlus ilma hooliva loomingulisuseta tema paljastamiseni kahjuks ei vii.

Nii et hoolivust, härrad ja prouad uurijad. Küll ühiskond teie eeskujule vaikselt järele tuleb ning ka kurikamõrvari lõpuks kinni aitab võtta. Magava Scherlocki suhu ei jookse isegi dr Watson, hiirest rääkimata!

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA