Kärpekirvega sisejulgeoleku kallal

Kärpesolidaarsus avalikus sektoris võib maksumaksjale ja erasektorile tunduda esmapilgul küll ainuõiglase lahendusena, kuid sisult kujutab endast samasugust demagoogiakampaaniat nagu alles hiljutistel valimistel kostnud üleskutsed avaliku sektori palkade üleüldisele tõstmisele. Selle kena sõnaühendi taha poetakse juhul kui mõistus valitsusala juhtimisest üle ei käi ja kirvega „buratiino“ pead tahudes talle jonnakalt senisest väiksemat mütsi pähe proovitakse sikutada. Selline „Papa Carlolik“ käitumine mitte lihtsalt ei pidurda, vaid suunab osad aastatega saavutatud ühiskondlikud väärtused kiirele tagasikäigule. Kindlasti võib ennast välja vabandada „kõigil ju raske“ olukirjeldusega, kuid väärtusloojate alamotivatsioon ainult raskendab üleüldist olukorda.

Üksteist aastat tagasi kui Eesti oli eelmise kriisi kärpetormide meelevallas võeti vastu politseiteenistuse seadus, mille üks eesmärkidest oli muuhulgas seadustada politseinike sotsiaalsed tagatised nagu näiteks ka eripensionid ja palgakorraldus. Kuigi väljas paukus kriis, läks riik sisejulgeoleku rahastamisel tänasega vastupidist teed. Üheks „kurvaks“ tingimuseks oli küll tookord „Mõisa koondamine“, kuid politsei suutis olukorrast üle olla ning esmapilgul tundunud ületamatutest raskustest välja rabeleda.

Enamuses koondati politseiridadest need , kelle tegelik töö ei vastanud politseiseadusest tulenevate politseilistele ülesannetele. Ehk teisisõnu pidi lahkuma ligi tuhatkond inimest, kes olles ise küll vormis otsest politseitööd ei teinud või siis sellele politseitööle ei vastanud. Paljud neist jätkasid tööd organisatsioonis, kuid selgelt teisel n.ö. tsiviilametnikele kohastel palga- ja sotsiaaltagatiste tasemel. Samuti korrastus organisatsiooni ülesehitus ning paljud seni eksisteerinud politseiasutused said üheks.

Tollase raske aja rasked otsused tõid kaasa olukorra, kus motiveeritud, teotahtelised oma ala professionaalid nägid endal selget perspektiivi organisatsioonis, tunnetasid konkurentsi teiste omasuguste vahel. Kriisi ajal pead tõstma hakanud majandus- ja narkokuritegevus sai oma esimesed tõsised hoobid, loodi esimene küberkuritegevuse üksus, tekkis esimene tõsiselt võetav konkurss politseikooli. Sisejulgeolek kui väärtus muutus käega katsutavaks.

Tänane sisejulgeoleku devalveerimine on kõigele selle tõsine hoop. Solidaarsuskärpe nime all raiutakse kõigi spetsialistide motivatsiooni ühtmoodi, olenemata kas tal seda ka oli või ei ole kunagi olnud. Avaliku organisatsiooni juhtkonnale on see kõige lihtsam, kuna ei sunni mõtlema valikutele. Kõrgepalgaline ülemus lahendab selle „probleemi“ exceli-tabelis mõne klikiga. Nii ongi motivatsiooni ja initsiatiivi kärpimist võimalik teha ühe käskkirjaga, kuid selle taastamiseks läheb paberit metsa ja aega aastate jagu. Sisejulgeoleku devalveerimise aseaineks tuuakse küll politseisse lohutuseks ämbritega leitnantide, majorite, kindralite auastmeid ja proovitakse läbi lükata riigipoolset tõendamiskoormust vähendavaid seaduseid , kuid kõik see ei aita kahjuks kaasa „masu“ käes kõikuva demokraatia ja korra kindlustamisele.

Võib ju plaksutada käsi ja kiita odavalt majja toodud korra eest, kuid unustades samas ära, et odavalt saadud väärtused on nagu pangalaen, mis isegi arvel olles ei kuulu tegelikult ju meile endile.

On kurb vaadata, kus politseinike ja päästjate palkade eest võitleb ainult nende ametiühing mitte valitsemisala juht, kes ennast samal ajal „kärpekirve“ taha varjab. Siseministeeriumi nagu ka paljud teised ministeeriumi valitsemisalad vajavad kiireid muutuseid just selle „paberitehaste“ näol, mis ise ennast kramplikult õigustades üleval peavad. Milline erafirma lubaks enda koosseisudesse kirjutada ja eelarvestada mitmeid erinevaid raamatupidamise, pressi, hangete, asjaajamise, finants, logistika ja muid erinevaid struktuure, kes oma tähtsust ja kõigutamatust rõhutades pabereid kinnitamiseks saadavad (vt. netist ministeeriumide ja nende valitsemisalade asutuste struktuure). Mida lähedamal „jumalale“ ja kaugemal „maisest elust“, seda tähtsamad ja kõigutamatumad. Eesti ministeeriumid pole aga suuremad kui mõne Euroopa Liidu riigi keskmine firma või riigiasutuse kohalik osakond. On selge, et koondamisotsused on eriti raskel ajal väga rasked otsused, kuid need on otsused, mis viivad surnust punktist edasi. Kui nende arvel ei kannata avalike väärtusloojate motivatsioon – on nad igati õiged otsused. Sellised otsused on kokkuhoid, mida me ei tee oma tuleviku arvel.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA