Kas päästjad päästavad euro?

…Uskumatu aga tõsi on see, et Kius „läbi lõhkise nina“ euroõndsaks saada sunnib meie riigiisasid tegema jätkuvalt peadpööritavaid jõu ja ilu numbreid – küll meditsiinis, küll sisejulgeolekus. Päästeametnike kärpimine on utreerituna taas löök vaesemate ja kindlustumata elanikkonna pihta, rääkimata päästetöötajatest endist. Kuigi tulesurmade arv on viimasel aastal tunduvalt langenud, ei tähenda see, et päästeamet peaks ennast nüüd vabamalt tunda. Töötuse kasv on kaasa toonud vähekindlustatud inimeste arvu suurenemise, mistõttu just see osa elanikest satub üha rohkem ja rohkem riskirühmadesse, kus köetakse millega ja kus juhtub. Vahest tundub, et see olekski nagu omaette eesmärk, põlegu need, kes külma muidu ei kannata. Samuti on täielikult vastutustundetu hakata koondama inimesi, kes on saanud riigi kulul vähemalt aastase väljaõppe, on koolitatud kooli ja elu poolt tulema ja tooma välja tulest ja veest nii teisi kui ennast. See investeering nagu ei maksaks riigile tagantjärgi midagi. Ühe kas politsei või päästekadeti koolitusaasta on 200 tuhande krooni ligi, mis teeb maha visatuks vähemalt 20 miljonit. Rääkimata nendest eludest, kes koondatute poolt päästmata jäävad. Politsei eelarve vähendamine on juba kaasa toonud „head näited“ sisejulgeoleku statistikast. Väikeste narkokoguste juhtumite arv on võrreldes eelmise aastaga vähenenud üle 50ne protsendi. Tundub esmapilgul, et rõõmustav uudis aga kahjuks mitte! Väikeste koguste ehk enamuses politseipatrullide poolt välja selgitatud juhtumite arvu vähenemine näitab reaalsuses seda, et politsei ei jõua enam sellega tegeleda. Narkootikumide müüjad, omajad, hangeldajad ei registreeri ju enda tegevust politseijaoskonnas ning selliste juhtumite statistika kujuneb ainult politseitöö näitajana. Selle kõrval on lausa õõvastav lugeda sotsiaalministeeriumi uuringuid sellest, et Eesti on narkotarbimise kasvu poolest Euroopas jätkuvalt esirinnas…

Vaata ka “Kärpekirvega sisejulgoleku kallal”

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA