Kas Tallinn põleb või õitseb?

Pealinna võimukandjate jutu järgi on Tallinn üks maailma rikkamaid ja uhkemaid metropole, kus peaaegu iga päev avaneb mingi uus mõõde või arengu-etapp. Rajatakse tänavaid, avatakse lasteaedu, istutatakse lilli ja pannakse õlg alla kõikjale, kus võimalik. Kui jälgida vaid pealinna maksumaksjate poolt ülalpeetavaid meediakanaleid, siis pole kahtlustki – käes on Tallinna ajalooline hiilgeaeg, kirjutab Õhtulehes SDE Tallinna linnapeakandidaat Andres Anvelt.

Vastaspoole ehk riigis võimulolijate arvamusavaldustest saame teada, et Tallinnas valitseb sõjakommunism, linnaametnik on ahne varas, transport kukub kohe kokku, eelarvevõlg teeb Kreekale silmad ette ja elu linnas saab peagi läbi. Teisisõnu võiks Tallinna hetkeolukorda võrrelda Velikije Luki laulupealkirjaga “Tallinn põleb”.

Otsustusvõimetud linnaosad

Mille järgi siis valikuid teha, keda uskuda, keda mitte? Tallinna ülistavad või ründavad seltskonnad loovad illusioonimaailma, suunates oma sõnumi kindlale valijagrupile, et neid kinnistada. Mis teistest saab, pole oluline, sest nende häältega ei arvestata. Valijaid on kõige lihtsam enda kõrval hoida hirmutamise ja vastandamise kaudu. Kui te meid ei vali, tulevad teised või jätkavad praegused ning linn vastavalt kas õitseb või põleb!

Iidne Tallinn on oma pika ajaloo jooksul hullemaidki vastasseise näinud. Tänapäeval keskmine tallinlane poliitilisi kahuripauke eriti ei kuule – ta elab oma igapäevaelu, sõidab koju, tööle, kooli või lasteaeda. Ta käib omi radu mööda, mõtlemata igal hetkel sellele, kes on võimul ja mis saab siis, kui tuleb keegi teine. Poliitikuna ei pea ka mina vajalikuks selle närvesööva poliittulevahetusega kaasa minna.

Tallinlased tahavad mugavat linna ja mõnusat linnaruumi. Linlasena häirib mind, et Tallinnas on moodsad nähtused nagu tõmbekeskused jagunenud mitte linnaositi, vaid hoopis kaubanduskeskuste järgi. Arvestame siit küll vanalinna välja. Miks see nii on? Põhjus on väga pragmaatiline. Tänaseks on paljud meie linnaosad kaotanud nii geograafiliselt kui ka poliitiliselt oma identiteedi ja otsustusvõime. Linnaosad, mis on kümneid kordi suuremad enamikust Eesti linnadest ja valdadest, omavad sisuliselt sama palju õigusi kui ühe suure linnaaparaadi väike osakond. Nad ei saa sisuliselt otsustada ei oma territooriumi investeeringute ja juhtimise ega ka teenuste vajalikkuse üle. Seega on vaja otsustavalt tõsta nii halduskogude kui ka linnaosavalitsuste rolli linnaosade juhtimisel.

Ühistransport nüüdisaegseks!

Oma mõju on ka kasvaval liikluskoormusel. 0-eurose sõidusoodustusega ühistransport on küll kasutajale mugav, kuid kas ta leevendab kuidagi tipptundidel valitsevat liiklusolukorda? Paraku mitte. Võimaluse selleks looks moodne ja reaalsetele liikumisvajadustele pidevalt reageeriv transpordivõrk, mis ei lõpeks Tallinna piiriga, vaid kulgeks edasi lähivaldadesse, kus paljud tallinlased tööl käivad ja kust Tallinna tööle käiakse. Transpordivõrk kahjuks sellist teenust ei paku.

Kolmandaks on vaja pingutada selle nimel, et linnaruum muutuks elanikele märksa mugavamaks. Lasteaiakohtade, sobivate koolide ja linnaametite teenuste piirkondlik erinevus paneb meid pidevalt mööda linna rändama, mis omakorda tekitab liiklemisprobleeme ning närvilisust ja röövib meie aega, mis on elu üks suuremaid väärtusi. Liikluses veedetud aeg võiks kuluda meie lähedastele, huvialadele ja muidugi ka tööle. Tallinna linnaosadest peaksid saama tõelised tõmbekeskused. Neist igaühel on omad eripärad, kuid samas peaksid nad pakkuma võrdselt võimalusi ajada kõik vajalikud asjad ühes kohas korda ja nii vähem aega raisata. Siin ei saa mööda turvalisuse, ka sotsiaalse turvalisuse tagamisest. Ei taha ju ükski lapsevanem, et tema laps veedab tunde seigeldes ühest linna otsast teise, et jõuda kooli või huviringi.

Merelinn Tallinn?

Tallinna saab õigusega nimetada üheks Läänemere rohelisemaks linnaks. Kuid kindlasti ei saa teda täna nimetada täieõiguslikuks merelinnaks. Proovigem näiteks jalutada või sõita jalgrattaga Piritalt Kakumäeni nii, et teekond kulgeks mere äärt pidi ja oleks turvaline ning ohutu. See pole kahjuks võimalik. Põhjusi on nii ajaloolisi kui ka tehnilisi. Ainuüksi pealinna kaardile vaadates on selge, et linna üks suuremaid väärtusi on meri. Linnaruumi kujundamisel olgu üheks olulisemaks eesmärgiks linna avamine merele ja uute rannapromenaadide loomine.

Tallinlasena tahaksin positiivseid arutelusid ja vaidlusi linnaruumi ja Eesti pealinna perspektiivide üle. Ma ei taha raisata aega mõttetule tupiktänava-debatile, vaid keskenduda moodsa Tallinna visioonidele ja sellele, kuidas teha ühiselt meie hurmav linn mugavamaks ja kenamaks. Poliitikud ei peaks kaklema kitsaste valijagruppide pärast, vaid vaidlema mõne asumi arhitektuurilise lahenduse üle, bussiliini pikkuse ja tiheduse, jalgrattatee laiuse üle või siis hoopis lasteaia nime üle. Pole mõtet kulutada auru sellele, kes siis ikkagi Tallinna põlema pani, sest tegelikult linn ju ei põle. Aga kahjuks õitseb ta ka ainult kevadel, kui augud on lapitud ja tolm nurga taha lükatud.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA