Keskerakond, tunnista sõltuvust ja asu ravile!


Korruptsioon on nagu narkomaania, mis viib sõltuvusse mitte ainult tarbija, vaid ka pakkuja. Osaline erinevus narkomaaniast on ehk see, et sõltuvus ei ole mitte niivõrd füüsiline kuivõrd materiaalne. Juba ühekordne korruptiivne tegu toob kaasa samas teadmise, et seda meetodit kasutades on võimalik saavutada nii konkurentsieelis kui sellest tulenev hõlptulu. Kui aga narkoturu korraldust võrrelda poliitilise korruptsiooniga, siis võibki rääkida juba kartellipõhimõtetest. Süsteem on üles ehitatud teadlikule narkomaaniale nagu ka korruptsioonile, mis püramiidi tippudele toob kaasa pideva sissetuleku. Ühelt poolt toetab stabiilne sissetulek poliitiliste eesmärkide saavutamist, teiselt poolt annab ka katkematu võimutäiuse nii poliitikutele kui erakondadele. Seda kõike aga muidugi juhul kui ühiskondlik valulävi on kujunemata või seda hoitakse teadlikult madalal.
Narkomaanial ja korruptsioonil on ka teine ühine iseloomujoon, see on tahtmatus tunnistada oma sõltuvust. Isegi kui sõltuvus on ilmne süüdistatakse põhjustena kõiki teisi tegureid. Kui narkomaanid harilikult peidavad oma sõltuvust „olematu“ tarbimise taha „vahest ehk proovin, kuid mitte tihti“ sõnadega, siis korruptsioon peidetakse meedialaimu, „kallutatud jõudude“ ehk samuti abstraktsete põhjenduste taha, millel reaalsusega tihtipeale mingit pistmist ei ole. Samuti on võimalik hoida osa järgijatest pidevas teadmises, et kõik, mis tehakse on nende hüvanguks ning kõik toimuv on laim valijate nimel.
Nagu ka narkomaan, teab ka korruptant, et kui ta tunnistab oma reaalset ja täiemahulist sõltuvust peab ta hakkama ennast tõsiselt ravima, mis erakondade puhul on võrreldav aga enesepuhastusega.
Ühiskond jumalale tänu areneb, mistõttu näeme ja tunnistame enda ümber narkomaanide olemasolu, me tunnistame läbi selle arenevat varimajandust, toome teda põhjuseks paljudele negatiivsetele protsessidele ühiskonnas, suuname narkomaane erinevate projektide toel rehabiliteerimisele ehk tegeleme narkomaania kui probleemiga teadlikult. Sama asi on toimumas meie ühiskonnas ka korruptsiooniga. Me ei kehita enam õlgu nähes erakondades või erakondade poolt juhitavates oma- või riigivalitsus asutustes korruptsiooni, me mõistame seda hukka, avalik arvamus ei kannata korruptsiooni ammu juba mingil moel ja valija annab mõista oma suhtumist ka läbi hääletamistulemuste.
Üheks näiteks on siin Rahvaliiduga toimunu, kus peale korrumpeerunud esipoliitiku süüdimõistmist tõmmati kriips peale sisuliselt kogu erakonnale. Juba sellepärast, et erakond ei allunud „ravile“ ja proovis jätkuvalt edasi tiksuda turgutades korruptiivset narkopohmelli aina uute skandaalidoosidega. Avalik arvamus tegi oma töö ja süüdistada avalikkust „kallutuses“ on sama hea kui narkomaanil süüdistada ühiskonda diilerite olemasolus.
Arusaamatuks jääb ka Keskerakonna soovimatus tunnistada vajadust puhastumiseks, soov otsida põhjuseid kõiges muus kui mitte endas – kehvas meediakampaanias või siis meedia kallutatuses, avalikkuse mõistmatuses, milles iganes aga mitte selles, et viimastel aastatel on just seda erakonda ja tema juhitavaid valitsusasutusi saatnud kõige enam erinevad korruptsioonijuhtumeid: Lõugas, Songisepp, Parbus, Sepp, Järvik ja seda mitte ainult Tallinnas. Mõnda üksikut juhtumit võiks ju lugeda libastumiseks ehk võrrelda seda tudengi kanepipiibuga. Kui aga asi kujuneb juba süstemaatiliseks süstlasõltuvuseks, siis tuleks otsida juba füsioloogilisi põhjusi. Muide siin võib tuua paralleele kunagise 10 aasta taguse olukorraga liikluspolitseis, kus pidevalt vahele jäävad politseinikud kujutasid nagu hiljem välja tuli, vaid jäämäe tippu ning tõeline põhjus oli korruptiivse süsteemi aktsepteerimine organisatsiooni enda poolt. Korruptsiooni nagu narkomaaniat ei saa käsitleda kui lihtsalt kuriteofakti olemasolu – see on pigem nähtus, mida kas ei panda tähele oma rumalusest ja lühinägelikkusest või toetatakse varjatult, kui osa toimivast süsteemist. See on mõttemaailm, kõverdunud maailmavaade, millele otsitakse kattevarju muuhulgas näiteks ka sotsiaalses hooles oma järgijate suhtes. Ka Kolumbia narkokartellid ehitavad kirikuid, koole, annavad oma mõju all olevatel territooriumidel tööd koka-põldudel ning saavad vastutasuks isegi relvastatud toetuse. Järgijaid on vaja lihtsalt hoida õiges infoväljas, kus liiguvad ainult „õiged“ sõnumid, mistõttu nt kunagi aktiivselt tegutsenud Cali kartell asutas lausa oma meediakanaleid ja mobiilivõrgu.
Julgus tunnistada oma seniseid eksimusi, väärotsuseid, juhtkonna libastumisi ning puhastusvajadust on see, mis võiks aidata ka erakondi korruptsioonisõltuvusest välja. Kui aga oodata ainult kohtuotsuseid, kuulutada neid „kallutatuteks“ ja rühkida edasi teadmisega, et „kui pole kätte saadud, pole varas“, viib varem või hiljem samale enesehävitusele nagu ka narkomaani, kes lubab ravile minna kunagi tulevikus, kui ta tõesti „sõltuvaks“ jääb. Võib ju mõista, et „võimukaif“ on raske üle minema ja hõljuda on mõnus, kuid varem või hiljem kaasnev „üledoos“ võib olla tappev.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA