Kokkupõrge

Väike laps hukkus joodiku põhjustatud liiklusõnnetuses. Süüdlane käes, vangistatud, õigusriik nagu toimiks aga midagi on ikkagi hingel halvasti . Miks selline asi toimuda sai ja mis edasi saab?

Alati võib ju kurba statistikat tasakaalustada sõnadega, et seda juhtub mitte ainult meil, vaid ka igal pool mujal. Politsei ei jõua igale poole, igat autojuhti nuusutama ja kontrollima. Muide siin jõudis. Ja isegi liiga ligidale, süüdlane ju lausa põgenes politsei eest. Kindlasti on ka neid, kes arutlevad, kas politsei tegi õieti või valesti, kui jälitas ohtlikult purjus juhti. Kindlasti ei teinud politsei valesti, teist võimalust sellises situatsioonis ei olegi. Kuritegelikult käitus selles tragöödias ainult üks isik – see Dmitri või kes iganes see oli.

Vastust tahaks küsimusele, miks inimesed nii teevad. Kuidagi võib mõista, kui seda teeb 15, 20 ehk isegi 25 aastane. Inimene, kellel pole välja kujunenud ohu- ja tasakaalutunnet, puudub eluline kogemus ettenägemaks õnnetust. Inimene, kes pole kunagi varem juhtunud ebaõigesse situatsiooni liikluses, rikkunud seadust aga tema ju oli, ja lausa krooniline rikkuja.

Ma arvan, et kaudselt oleme süüdi ka kõik meie, kes seda Dmitrit ümbritseme. Vaatame enda sisse ja mõtleme: kui pidu on lõppemas, paljud meist teevad märkuse sellele, kes ennast surub joomasena rooli. Ehk vaid siis, kui ise sellesse autosse peaksime istuma. Kui see on keegi teisest laua otsast, eriti keegi, keda me ei tunne, siis lihtsalt teeme näo, et ei tea kui purjus ta on, et ei tunne teda. Ja kui midagi juhtub, siis vangutame pead ja maname sellele inimesele mõttes kõige hullemat karistust, mis välja on mõeldud. Pärast aga imestame, miks kohus talle vähem määras kui meie vaimusilm ette nägi. Ja lõppude lõpuks on kohus süüdi aga meie – ikka süüdimatud.

Sellise käitumise taga pole mitte kahjuks õigusriigi puudumine, õiguskaitse leebus vaid hoopis ühiskonna hoiak. Hoiak, mis on põhiliselt suunatud enda ego, turvalisuse ning ühiskondliku ükskõiksuse tugevdamisele. See hoiak ei vii küll otseselt sellise õnnetuseni, kuid aitab kaasa sellele, et keegi meie kõrval on hoolilmatu…
Ma loen kurba uudist väikese tüdruku kohta ja tunnen kuidas see kõik valutab mu sees, kuidas kahvatub selle kõige kõrval positiivne uudis iibe tõusust, majandusuudised surutisest. Elu kõige suurem väärtus on elu ise. See tragöödia on nagu verstapost kahele maailmavaatele – purjus tarbimishulluse ajal auto soetanud ja “igal-juhul peab sõitma ja näitama” maasturijuhi ja väikse elurõõmu kandva tüdruku kokkupõrge. Täna jäi veel tüdruk alla aga ka maasturijuht ei võitnud. Ta peab elama sellega ja meie peame elama temaga. Ehk muutub meie hoiak. Ehk võidab ikka tüdruk. Kaastunne kõigile, kellele ta oli, on ja jääb armsaks ja kalliks. Ja ka meile kõigile!
A.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA