Kolmandik mõrvadest on seotud perevägivallaga

 

Andres Anvelt tõdeb, et ühe aastaga maailma ei paranda, aga lubab aastase valitsustööga astuda korraliku sammu edasi võitluses perevägivalla vastu.
Vastne justiitsminister Andres Anvelt (44) põhjendab, miks tuleks eestimaalastel loobuda arusaamast, et see, mis toimub naabri peres, pole kellegi teise asi.

Kui õnnelik olite, kui selgus, et saate justiitsministri, mitte siseministri koha, mille üle palju spekuleeriti? Jama on nüüd vähem?

«Õnnelik» pole õige sõna. Võib-olla tõesti tunneksin end siseministeeriumis natuke kindlamalt, aga täna seda organisatsiooni kõrvalt vaadates oli praegune valik, niipalju kui seda valikuvõimalust oli, õigem.

Siseministeeriumis oleks inimestel, kellega olen sisuliselt koos üles kasvanud, olnud ootused selleks üheks valitsemisaastaks liiga suured. Sest ma tean, mida seal tuleks teha, aga ühe aastaga ei jõua. Seetõttu ei soovinud ma ennast ega kedagi teist petta.

Mida on justiitsministrina võimalik aastaga ära teha? Mis on valdkond, mis on ajale jalgu jäänud ja vajaks esmajoones ajakohastamist?

Mul on olnud väga selge pilt koalitsiooniläbirääkimistest peale: võtta üks põhiteema – vägivalla vähendamine ühiskonnas, täpsemalt perevägivalla teema. Eesmärgiks on sügisel alla kirjutada perevägivallavastasele Istanbuli konventsioonile – Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kes pole sellele veel alla kirjutanud. Sellega võtame enesele teatud kohustuste ringi: kannatanute sotsiaalne ja õiguslik abistamine, laste kaitse. Terve rida punkte. Eesti kõrval ei ole alla kirjutanud Armeenia, Albaania ja ka Tšehhi Vabariik, tõsi.

Miks me pole sellega seni hakkama saanud?

Pole olnud prioriteet! Perevägivald on prioriteediks saanud viimastel aastatel. Eesti on konservatiivne ühiskond, kus mõeldakse, et see, mis toimub naabri peres, pole meie asi. Unustatakse ära, et see tuleb varem või hiljem välja ja mõjutab otseselt või kaudselt meie kõigi elu.

Kolmandik kõigist mõrvadest on seotud perevägivallaga. Arvud aina kasvavad, aga ilmselt pole kasvanud vägivald, vaid inimeste teadlikkus ja julgus sellest rääkida.

Karistusõiguse revisjonis, mis on praegu riigikogu õiguskomisjonis, on esimest korda selgelt ära mainitud perevägivald. Minu initsiatiivina lisandub sinna veel, et kui vägivald leiab aset lapse juuresolekul, siis on see raskendav asjaolu.

Praegu on meil üldse tagurpidine seis, mil vägivallakahtluse korral toimetab politsei kannatanu turvalisse kohta. Mujal jäetakse kannatanu oma turvalisse keskkonda – koju – ja kaugemale viiakse vägivallatseja.

See on väga oluline teema, mis on kaudselt seotud ka näiteks koolikiusamisega, ehk kodune väärastunud sotsiaalne suhtlemine jõuab igapäevaellu. Kui laps näeb, et kodus üks inimene kehtestab end vägivallaga, siis võib see saada ka tema jaoks normiks.

Tegemist on suuresti sotsiaalse probleemiga.

Jah, aga seetõttu ongi oluline tähtsustada seda teemat koalitsioonileppes ja ka igapäevaelus. Inimesed hakkavad mõistma, et sellest tuleb rääkida. Et see pole tabu, mis naabri juures toimub.

Kui seda räägitakse valitsuse, parlamendi tasemel, tänaval, televisioonis, siis hakkab ka vägivallatseja mingil hetkel piinlikkust tundma. Ta tõmbub tagasi, mõistab, et see pole teema, millega uhkeldada. Aastaga on võimalik astuda korralik samm, aga annan endale aru, et ühe aastaga kogu maailma ära ei paranda.

Konservatiivsuse käes sipleb ka kooseluseadus, mille lõplik versioon valmib sel nädalal. Saab see nüüd parlamendis tehtud, vastu võetud?

Loodan, et saab. Riigikogu on initsiatiivi enda kätte võtnud ja pea kõigis fraktsioonides on olemas aktiiv, kes soovib selle küsimusega tegelda. Meil on olemas inimesed, kes elavad reaalset kooselu, kel on varalised, sotsiaalsed suhted, kus varem või hiljem tekib nõrgem pool. Ükskõik mis põhjusel.

Riik on inimeste jaoks. Riik peab looma võimalused, et inimesed ei peaks partnerlussuhtes valetama iseendale ega teistele. Hirm, et selle seadusega tõstame esile mittetraditsioonilisi perevorme, on väga kitsa silmaringiga lähenemine. Tegemist on õigusliku keskkonna ajakohastamisega.

Hea, et vedajaks on nüüd parlament, sest täitevvõimu poolt tuleva eelnõu puhul räägitakse sageli pealesurumisest. Meie parlament on sõna otseses mõttes ühiskonna peegel ja usun, et selles küsimuses leitakse konsensus.

Üks endine kolleeg riigikogus ütles, et hääletustulemusel tekib ekraanile päris kirju vaip. Sel hääletusel ei loe parteisisene distsipliin, vaid sisuline maailmavaateline mõõt.

Kas me oleme karm või liialt leebe riik?

Kriminaliseerimisega on Eesti riigis kindlasti üle pingutanud. Suuna selle vähendamisele on võtnud ka eelnevad ministrid. See pole mingi näitaja, et pool Eesti rahvast on karistusregistrites kirjas. Dekriminaliseerimist saame Eestis näha veel ja veel.

Vaidlusi on tekitanud kriminaliseerimismäära tõstmine 64 eurolt 200 eurole. Milline on teie seisukoht?

Mina pooldan seda täiesti. Populistid räägivad, et see vähendab varguste avastamist. See pole tõsi. Praeguse eelnõu järgi on alla 200-eurose varguse puhul tegemist väärteoga, üle 200 euro on kuritegu.

Nii väär- kui ka kuriteo puhul on ette nähtud karistused, aga ühel puhul on arest, teisel puhul vangistus. Ühe puhul rahaline trahv, teise puhul rahaline karistus.

Oponendid kardavad, et politsei ei hakka nende juhtumitega tegelema. See on jällegi jama. Vastupidi! Alla 200-eurosed on tavaliselt poevargused, mille puhul politsei ju tegelebki niipalju, et võtta poe turvameeste poolt kinni peetud varas ja viia ta kohtu ette.

Määra tõstes anname ka prokuröridele võimaluse tegelda rohkem raskete kuritegude avastamisega. Ka karistus tuleb väärteo puhul palju kiiremini. Hoiame raha keerulisemate menetluste tarbeks. Pooldan kindlasti sellist lahendust, eriti olukorras, kus meil on umbes 30 prokuröri puudu ja see mõjutab riikliku süüdistuse kvaliteeti.

Teie eelkäija Hanno Pevkur tõstis küll kohtunike palka, aga ei tulnud vastu prokuröride palgatõususoovile. Pevkur seadis palgatõusu tingimuseks selle, et prokuröride eripensionid kaoksid. Kas nõustute selle lahendusega?

Eks eelarveläbirääkimised ole kõik veel ees. Praegu ma ülioptimistlik ei oleks. Eripensioni ei saa vaadata kitsalt ühes või teises vallas. Eripensionide süsteem on pilla-palla laiali ja eri riigiametites erinev. Vanglaametnikel on samas hästi korraldatud n-ö tööandjapension, kus riik maksab kolmanda samba makse ehk võimaldab inimesel koguda kolmandasse samabasse raha ja kui midagi juhtub, siis saab seda sammast ka edasi anda.

Ühes kohas hakata järsult süsteemi muutma … See võib kaasa tuua tasakaalutuse mõnes teises valdkonnas.

Iseenesest peab eripensionile olema selge alternatiiv, et teemegi näiteks kolmanda samba makse vms. Ühe aastaga nii suurt reformi kindlasti ära ei tee, aga tulevases koalitsioonileppes peab see olema väga selgelt paika pandud.

Igavene küsimus: kes kontrolliks kontrollijaid? Ehk kui üldiselt on kontrollijaks kaitsepolitsei, siis prokuratuuri suutlikkus omakorda kaitsepolitseid kontrollida on olematu. Mida oleks vaja teha?

Jah, probleem ju on, aga ma ei tormaks siin revolutsiooni tegema. Minu jaoks oleks olukord hull siis, kui meil on üle 20 aasta töötanud eriteenistus ja seal ei ole avastatud ühtegi spiooni, riigireetjat. See paneks mul ohulambi põlema. Aga kuna neid on avastatud, siis järeldan, et kapo sisekontroll toimib.

Suur osa kaitsepolitsei tööst on vastuluure ja ainus, kes sisulist järelevalvet saab teha, on parlamendi erikomisjon. Meil on koalitsioonileppes kirjas, et seda komisjoni ametnikega tugevdataks. Et oleks sisuline kontroll.

Ja milline on üldse tuleviku kaitsepolitsei? Praegu on neil terrorismi temaatika, korruptsioonijuhtumid, aga minu isiklik arvamus on, et aegamööda peame liikuma selle poole, et kriminaalmenetluslik osatähtsus väheneb ja suureneb vastuluure osa. Nii nagu paljudes meie ümberkaudsetes riikides.

See liikumine ei tohi toimuda aga mõõgaga raiudes. Edasised arengud peaksid siiski tulema siseministeeriumi haldusalast, kus kapo asub.

Korruptsioonist on juttu ka nn demokraatiapaketis, mille sotsiaaldemokraadid suutsid koalitsioonileppesse saada. Ühes punktis lubate kehtestada tõhusad piirangud valimisreklaami tegemisele avalikust eelarvest. Kuidas kavatsete Tallinna ja Edgar Savisaart ohjeldada?

Mitte ainult Tallinna! Kui olin korruptsioonikomisjoni esimees riigikogus, siis jõudsime oma juurdlusega selleni, et raha kasutati ikka süüdimatult ja seda tehti ka mujal Eestis. Tallinnas oli see aga massiivne ja soov avalikku raha ära kasutada maksimaalne. Kui reklaamitakse enne valimisi linnapead, siis kas see on eetiline või poliitiline küsimus?

Avalikust rahast poliitkampaania tegemise piire seaduses kirja panna pole lihtne. See saab olema keeruline protsess, mis näebki välja nii, et tehakse üks versioon, vaadatakse, kuidas see valimised üle elab, ja tehakse pidevalt täiendusi. See on ju poliitilise kultuuri küsimus!

Ei saa betooni kallata inimeste normaalset käitumist. Ei saa välja mõelda seadust, mis välistaks kuritegevuse või ebaeetilise käitumise. Piire saab küll seada, aga ülejäänu on poliitilise kultuuri küsimus. Aga mõnele on see teema nagu hane selga vesi. Valija peab aru saama, et Ülemiste vanakesed tulevad meie endi taskust.

Kuidas uus valitsus toimib? Milline on peaminister Taavi Rõivas? Suudab ta ohjata vanasid tegijaid?

Väga hästi läheb! Kabinetiistungitel, mil sisuline vaidlus toimub veidi vabamas stiilis, valitseb distsipliin. Ei ole läbisegi hõiskamist ja vahelesegamist. Kui diskussioon lähebki, kuidas öelda, spontaansemaks, siis peaminister toob arutelu rööbastele tagasi. Sellest on ainult hea meel.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA