Mäsuseadustest ja presidendi otsusest

Eilne presidendi otsus jätta välja kuulutamata „mäsuseadused“ on alles esimene samm vastamaks küsimusele „Kas demokraatia on hädaohus või on hädaoht demokraatias?“. Riigihuvide versus kodanikuvabadused tasakaalustamisel ei tohi ega saa ennast petta illusiooniga, et äärmuslik seadus ei pruugi kuidagi mõjutada ausat ja kohusetundlikku inimest. Põhiseadust ei saagi õigusriigis tõlgendada erinevalt tulenevalt inimeste suhtumisest sellesse samasse riiki. Isegi selle riigi õõnestamine ei ole õigustuseks põhiseaduslike väärtuste devalveerimisel. Tänane karistusseadustik on küllaldane deklareerimaks, et meie riik ja selle põhiseadus on kaitstud. Edasine on juba täitevvõimu küsimus, kuidas, milliste seaduslike vahenditega, millise taktikaga meie õigusriiki kaitsta ja pärssida riigivastast tegutsemist. Selleks ei pea kriminaliseerima tõekspidamiste väljendamist ja vähendama süüdistava poole tõendamiskoormust erinevate „tõenäosuskoosseisude“ kehtestamise läbi. „Mäsuseaduse“ mitmes sättes kumab läbi just sedasama täitevvõimu saamatuses pettumust ning soovis dikteerida kohtuvõimule uued, oma sisult põhiseadusega vastuolus olevad mängureeglid. Kas see on viha, nõrkuseväljendus või mõlemad kokku? Mis iganes, kuid seadusloomes pole neile kummalegi kohta.

Presidendi avaldus juhib väga õieti tähelepanu demokraatlike väärtushinnangutele just Vanas-Roomas, kus võimuahnus, kättemaks ja viha viisid riigi lõpuks langusesse ja hukatusse. Iga viha ajendil loodud õigus pühib lõpuks areenilt selle looja, sest õiglus on ülim isegi kui temaga ei arvestata.

Vaata ka Delfi artiklit.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA