Meie kõigi eest: politseiniku amet on alati ohtlik

Taasiseseisvunud Eestis on hukkunud 20 politseinikku. See on mõtlemapanev arv.

ga hukkunud politseinik, nagu ka päästeametnik ja piirivalvur, on reaalne rünne kodanikuühiskonnale, meie kõigi vastu, kes me tahame rahulikult ja turvaliselt elada.
On tõsiasi, et enamik hukkunud politseinikest kaotas elu tänasest tunduvalt erinevas kriminogeenses keskkonnas. 1990. aastate agressiivne kuritegelik maailm ei säästnud omavahelises arveteklaarimises ka neid inimesi, kes olukordi lahendada püüdsid. Vägivald oli ühiskonnas norm, mille hammasrataste vahele sattusid üsna tihi ka korravalvurid. Uus sajand ja kuritegevuse vähenemine, eriti selle vägivaldses osas, muutis ka kuritegeliku maailma reegleid ja tõekspidamisi. Ka ühiskonna kõverpeegel mõistis, et rünnak riigiesindaja vastu võib valusalt kätte maksta ning mida varjatum organiseeritud kuritegevus on, seda stabiilsemad on sissetulekud.
Sajandi alguses taandusid ründed politseinike vastu pigem olmekuritegude tasemele, kus emotsioonid löövad lõkkele ning päästikule vajutamisel ei tehta vahet, kas tulistatakse oma lähikondlast või vahele astunud politseinikku.

Röövlibanded, olmetülid

Võrdluseks võib tuua 1990-ndate kurikuulsa Mäo tulistamise, kus röövlibande käe läbi hukkusid korraga kaks politseinikku, Argo Kivi ja Marek Lemming. Õigemini hukati nad kui vastaspoole võitlejad, sarnaselt sellega, mida oleme tänapäeval harjunud nägema terrorismivastase sõja lahinguväljadel. Samalaadseks võib lugeda ka praegu eluaegset karistust kandva Romeo Kalda kordasaadetu: politsei eest põgenev sarikurjategija ei mõelnud hetkekski, kui tappis 1996. aastal püstolilasuga komissar Mart Laane.

Loe edasi Eesti Päevalehest.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA