Meie turvalisus algab kodust ehk vägivallatu elu nimel!

Viimastel kuudel on avalikkuse ette jõudnud üha enam lugusid jõhkratest vägivallajuhtumitest kodus. Hea, kui oma loo on rääkinud aastaid vägivallatseja küüsis vaevelnu. Hoopis kurvem, kui sellised paljastused jõuavad „kaitsvate koduseinte“ vahelt välja pöördumatult hilja või kui mahajääjaid jääb painama ennast süüdistav „ma oleks pidanud seda ju aimama…“

Perevägivallajuhtumite järsk tõus peegeldub ka viimase viie aasta statistikas. Ja see ei anna tunnistust meid haaranud vägivallalainest. See näitab, et õhus on ammu oodatud muutused ning ühiskond on valmis tunnistama põhimõtet, et kedagi ei jäeta oma mures üksi ja abivajajat aidatakse.

Esiteks on kannatanud ise olnud julged tõdema, et on perevägivalla ohvriks sattunud. Teisalt pole ka pealtnägijad enam tummad tunnistajad. Mul on hea meel, et üha enam jõuab inimesteni mõistmine, et tegu on reaalse, meie rahvast hävitava probleemiga ning et kannatanu pole juhtunus ise kuidagi süüdi, ta on alati ohver.

Juba 2011. aasta valimisprogrammis pidasin vajalikuks, et perevägivalda kogenute abistamine, vägivalla vähendamine ja ennetamine oleksid riiklik prioriteet. Riigi tegutsemine ja poliitika peavad olema suhtumise muutmisel eeskõnelejaks, mitte tagantsörkijaks. Valitsuserakonnana oleme esimesi ka samme astunud. Nii näiteks saab perevägivallast raske kriminaalkuritegu ning laienevad elektroonilise valvega lähenemiskeelu kohaldamise võimalused. Lisaks laieneb riiklik ohvriabisüsteem ning suureneb toetus naiste varjupaikadele-tugikeskustele.

Samas on vägivallatseja karistamine ja ohvri abistamine alati järeltegevus. Detsembris eemaldan ühe olulise puudujäägi ning annan Eesti nimel allkirja Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonile, nn Istanbuli konventsioonile. Sellega võtame riigina kohustuse pöörata võitluses vägivallaga uus lehekülg. Mitte ainult sõnades, vaid ka suhtumises ja tegudes.

Edaspidi kohustume pakkuma kannatanuile võimalikult palju tuge ja teenuseid; juurutama ühiskonnas mõistmist, et vägivallal, eelkõige naistevastasel ja peresisesel puudub igasugune õigustus; ning rõhutama, et vägivallaakt lapse juuresolekul on vägivalla raskeim ja taunimisväärseim vorm, sest just nii kandub vägivald edasi. Kodust välja, karmiks kaaslaseks lapse täiskasvanuelus.

Aktiivne ennetus, kannatanut toetav tegevus, vägivallatseja karistamine peab tulevikus moodustama terviku. Perevägivalda ei lahenda erinevates „silotornides“, kõik peavad olema osa tervikust: ministeeriumid ja nende allasutused, vabaühendused, kohalikud omavalitsused iga patrullpolitseinik ja sotsiaaltöötaja.

Meil tuleb soolise võrdõiguslikkuse, mittestereotüüpsete soorollide, vägivallavabade konfliktilahenduste ja teiste sarnaste teemade käsitlemine integreerida kooliprogrammi ja töötada välja õppematerjalid. Meil tuleb koolitada nii sotsiaal-, lastekaitse- ja meditsiinitöötajad kui ka vägivallakuritegude menetlejad, meil tuleb julgustada mehi ja poisse vägivallale vastu astuma.

Oleme suutnud need põhimõtted sisse kirjutada ka peagi justiitsministeeriumis valmivasse vägivalla vähendamise arengukavasse aastateks 2015–2020, kuid süsteemne töö seisab alles ees.

Vägivalla vähendamine peab olema Eesti üks selgeid arengusuundi ning ma kavatsen seista julgelt selle eest, et perevägivalda märgataks ning selle ennetuse ja tagajärgedest sündiva kahjuga tegeldaks. Nii ennetame vägivalda tegelikult märksa laiemalt – tänaval, koolis, kõikjal meie ümber. 

Justiitsministri artikkel ajalehele Sotsiaaldemokraat novembris 2014.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA