Mõistliku käitumise seadus

Uut korrakaitseseadust on ajakirjanduses rohkesti kajastatud ja eelkõige on tähele­panu köitnud võimalus tarvi­tada avalikus kohas alkoholi. Märkimisväärselt palju lei­dub arvamusavaldusi, justkui oleks nüüdsest peale avatud tee massilisteks inimesi häiri­vateks avalikeks pummelungideks.

Tegelikult aga on pidanud igaüks tõdema, et midagi sel­list pole pärast seaduse jõus­tumist juhtunud, ja võib jul­gesti kinnitada, et millelgi sel­lisel ei luba korrakaitseseadus ka edaspidi juhtuda.

Aastaid kestnud arutelu­de järel on korrakaitseseadusesse koondatud avalikus ko­has käitumise üldnõuded, mil­lega pannakse paika, et ava­likus kohas on keelatud käi­tuda teisi inimesi häirival ja ohustaval viisil. Seejuures ei ole esmatähtis koht, vaid just käitumine.

Senise täieliku avalikes kohtades alkoholitar­vitamise keeluga oli Eesti üsna ebaharilik Euroopa riik. Õhtumaises kul­tuuriruumis on tavaks usalda­da inimest ja rakendada riigi sundi siis, kui enam muud üle ei jää. Sama põhimõtet järgib korrakaitseseadus: politsei sekkub siis, kui alkoholitarvi­taja ei oska mõistlikku piiri pidada. Tasub ka silmas pida­da, et totaalne keeld, mida avalik võim ei järgi või järgib valikuliselt, kujundab õiguskindlusetust ja ­selgusetust, mis on üldise turvatunde ning avaliku korra seisukohalt äär­miselt ohtlik.

Igal juhul on nüüdseks kõi­gile teada, et avalikus kohas võib alkoholi pruukida, kuid märksa vähem tähelepanu on pälvinud asjaolu, et muuda­tusega ei seadustata ebanor­maalset käitumist.

Tihtipeale tõstetakse al­koholitarvitamisest rääkides kõige tähtsamaks teemaks tarbimise koht. Aga see po­le õige. Palju tähtsam on see, kas häiritakse kaaskodanikke või mitte.

Nii nagu veepudelist lonksamine ei häiri kedagi, ei peaks ka näiteks lonks õlut ke­dagi iseenesest häirima. Häi­rivaks muutub õllejoomine siis, kui see paneb inimese käituma viisil, mis ei sobi ühisruumi. Alkoholi tarvitav inimene peab ennekõike ise hindama, kas tema käitumine võib teisi häirida, ja ta ka vas­tutab tagajärgede eest. Pole vahet, kas ta napsitab oma korteris või tänaval – kui ta muutub teistele häirivaks, sekkub politsei. Kui aga pur­jutav kodanik asub näiteks midagi lõhkuma, siis on tegu juba väärteoga, mitte lihtsalt häiriva tegevusega.

Õigusriigi lahutamatu osa

on austus isiku vaba enese­teostuse vastu. Muu hulgas tähendab see, et täiskasva­nud inimesel on õigus pruu­kida joovastavaid jooke, sa­mal ajal on igaühel sama põ­himõtteline õigus oodata alko­holi pruukivatelt kaaskodani­kelt, et nad seda tehes teisi ei häiriks.

Näiteks on nüüd ini­mestel õigus karistushirmu tundmata istuda kallimaga parginõlval, maitstes vestluse kõrvale veini. Seevastu ei ole lubatud juues ja teisi häirival viisil tähistada tänaval jalg­palli maailmameistrivõistlus­te lemmiku võitu. Kindlasti ei ole lubatav ega saa kunagi seaduslikuks umbjoobes ka­kerdamine ja korra rikkumi­ne. Raudreegel on ikkagi see, et kui alkoholitarvitamine on keskmisele inimesele häiriv, siis on see lubamatu.

Tingimata tuleb rõhutada, et mõnes kohas on alkoholi pruukimine iseenesest häiriv.

Näiteks koolides, ühissõidu­kites ja haiglates ei ole ene­sestmõistetavalt kellelgi õi­gust teostada vaba alkoholi­tarvitamise õigust. Igaühele on selgitamatagi arusaadav, et alkohol ei sobi sinna.

Lõpuks tasub selgitada omavalitsuse õigust piira­ta alkoholitarvitamist. Seda saab teha, kui tegu on laste­le või tervise edendamiseks mõeldud kohaga ning juhul, kui seal alkoholitarvitami­ne võib teisi inimesi häiri­da. Samamoodi saab omava­litsus keelata alkoholi män­guväljakutel, terviserada­del jm.

Teisisõnu on siingi – na­gu kogu korrakaitseseaduse puhul – lähte­kohaks mõistlikkuse printsiip: piirata ja keelata saab siis, kui selleks on selge põhjus. Muudel juhtudel tuleb lähtuda hoiakust, et inimesed on vastutusvõimelised ega va­ja kõiges riigi üksikasjalikku eestkostet.

allikas: Põhjarannik

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA