Narkodiilerid tänavatel: kas riik on liiga leebe?

Ken-Marti Vaher karmistas kümme aastat tagasi narkoärikate karistusi. Vanglad on küll täis, kuid uimastiäri lokkab ning narkosurmade arv kasvas mullu kõigi aegade kõrgeimale tasemele.

Pärast esimest fentanüülisurmade lainet kevadel 2002, kui Tallinnas kaotas üledoosi tõttu elu ligi 40 narkomaani, tuli Res Publica välja kampaaniaga karmistada narkokuritegude karistusi. Nii ka läks. Kõige karmim karistus on eluaegne vangistus.

Uimastiäri see ei takista, uimastiäri õitseb. Kolm aastat tagasi esitas prokuratuur organiseeritud narkokuritegevuse vallas süüdistuse 18 suuremas juhtumis. Tunamullu oli nende arv 25, mullu 33.

Res Publica võimuloleku ajal valmis narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012. See nägi ette, et uimastisurmad kahanevad poole võrra.

Läks vastupidi. Tänavail suri mullu rohkem süstivaid narkomaane kui eales – 160 inimest. Liikluses hukkus samal ajal 87 inimest, tulekahjudes 54.

Lõviosa end surnuks süstinutest on noored mehed Tallinnast ja Harjumaalt.

Tänavu suvel avalikule arutelule pandud “Uimastitarvitamise vähendamise programmis 2013–2016” tõdetakse, et Eestis on Euroopa Liidu kõige suurem narkootikumide tarvitamisega seotud mürgitussurmade arv.

Huvitaval kombel pole ükski narkoärikas saanud ka palju reklaamitud eluaegset vanglakaristust.

Eluaegne karistus pole iseenesest Eestile võõras, kuid seni on seda määratud vaid mõrtsukatele. Viimati, alles möödunud nädalal, pandi elu lõpuni trellide taha Leonid Rubanjak, kes raius kirvega surnuks kaks kodutut.

Mis toimub? Kas Res Publica narkopoliitika kukkus läbi? Või pole Eestis tehtud veel piisavalt ränki narkokuritegusid?

EE

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA