Noore politseinikuna vabadust valvamas

andres-20august1991. aasta augustiputš jõudis minu teadvusesse 19. augusti varahommikul, kui vanemad mind varakult üles ajasid, teatamaks ärevatest sündmustest Moskvas. Olin parasjagu puhkusel perekonna suvilas ning noore mehe harjumuspärane pikk hommikune unelemine asendus hoogsa tegutsemisega. Kähku pestud ja kammitud – tollal, uskumatu küll, ehtis mu pealage lokkis juuksepahmakas – tormasin tööle. Eesti Vabariigi kriminaalpolitsei büroo, mille inspektor ma olin, asus siis veel Pikk tänav 19, kuhu hiljem kolis tagasi Venemaa Suursaatkond. Võin öelda, et kolleegid polnud kohale jõudes niivõrd närvilised kui murelikud. Kõik tavapärased tööasjad olid edasi lükatud, arutati toimunud sündmuste üle ja kaaluti võimalikke arenguid. Oodati korraldusi.

Eesti politsei taasloodi muide enne riigi taasiseseisvumise ametlikku väljakuulutamist – nimelt 1. märtsil 1991. Kriminaalpolitsei büroo kujutas endast üht taasloodud Eesti Politsei kesksematest üleriigilistest asutustest. Selle ülesanne oli võitlus organiseeritud ja muu raske kuritegevusega. Meile jagasid tööülesandeid otse nii toonane peadirektor Jüri Nurme kui ka siseminister Olev Laanjärv.

Samas ei saa öelda, et kõik büroo liikmed olid tulihingelised Eesti ja uue politsei patrioodid. Mäletan, et nii mõnigi ametikaaslane irvitas ja kiitles sellega, et tal on kapis igaks juhuks vana miilitsavorm kõrvuti uue politseivormi atribuutikaga, et siis vajadusel “õige” selga tõmmata. Olukord kääris siiski veel rohkem näiteks Tallinna politseis, kus kuuldavasti oli nende sündmuste ajal antud käsklus Eesti tausta ja meelsusega politseiohvitseridele relva relvaruumist üldse mitte välja anda. Käskluse taga olevat olnud üks prefektuuri kõrge ametnik, kes siiani peaks saadikuna tegema poliitikat Tallinna linnavolikogus.

Meie oma büroos hoidsime relvad enda ligi ja nii mõnestki kapist võis leida lisaks Makarovile (miilitsa käsirelv PM) ka AKSU (Kalašnikovi automaadi lühendatud nö miilitsa ja erivägede versioon). Nii et istusime, ootasime käsklust ja arutasime pidevalt raadiost ja televisioonist saabuvat infot. Olime – erinevalt eelnevatest 1990. 15. mai ja 1991 jaanuari sündmustest – nii öelda reservis, kuna politsei oli suutnud juba poole aastaga oma read korrastada ning kõiki korraga kuhugi saata polnud otstarbekas. Samuti tundus tänu sellele, et meie teadvuses oli juba Eesti riik mõnda aega taaskäivitunud, olukord kindlasti pragmaatilisem ja rahulikum kui varasematel aastatel.

Selgituseks peaks ilmselt lisama seda, et kui 1990. ja 1991. alguse sündmuste käigus olime Eesti poolt valides veel nö “freelancerid” ehk vabatahtlikud, siis 1991. augustis juba korrastatud organismi rakud. Organism oli veel veidi habras– juriidiliselt korraldamata, kuid faktiliselt siiski toimiv. See andiski kindlust, et Moskvast pihta hakanud avantüür oli juba ette hukule määratud. Teadsime ka, et Vene vägede liikumine on vähemalt visuaalselt kontrolli all, informatsiooni nende teekonnast laekus pidevalt.

Ministeeriumi juhtkond kasutas selleks muuhulgas ka politseireservi jõudusid (hilisem K-komando), mille mõned võitlejad saadeti teletorni ülekanderuumide kaitsele, kuhu nad ennast peaaegu kinni keevitasid. Peab ette rutates ütlema, et politseireservist oli teiste hulgas mitmeid vene rahvusest noormehi, kelle meelsus oli palju veendunumalt eestimeelne kui mõne eestlasest kontoripolitseiniku hoiak. Putšistidest vaenlastele tuli nende arvates pasunasse anda. Veri vemmeldas ja seda tuli pigem ohjes hoida. Rahvus ei lugenud toona suhtumises toimuvasse eriti midagi.

Väriseva häälega putšistid ja omaalgatuslik patrull

uhuuEsimesed poolteist päeva möödusid aga ikkagi murepilvede tähe all. Välja seda ehk eriti ei näidatudki ja pigem lõõbiti eneserahustuseks putšistide, nende meeleolu ja tegude üle. Põhjust andis nii nende juhi Janajevi värisev hääl esinemistel, märgatav ebakindlus, mis meie, politseinike, jaoks tekitas automaatselt paralleele ülekuulatavaga, kes kohe murduma hakkab ning kõik üles tunnistab.

Kui aga hakkasid saabuma teated sündmustest Moskvas sõjaväelaste ületuleku, putšistide enesetappude ja Moskvast põgenemise kohta, siis muutus meelolu lausa joovastavaks. Samuti tundsime tõsiselt uhkust meie Ülemnõukogu 20. augusti otsuse üle taasiseseisvuda. Seda kuulates meenus tahtmatult alles kolme aastat varem avaldatud Eesti iseseisvusdeklaratsioon, mis päädis miilitsakooli eesti poistele koolikorrapidaja sõnul “fašistidele kohase” kesköise peldikute puhastamise aktsiooniga. 1991. augustis tundus mõte iseseisvast Eestist palju rohkem käeulatuses kui 1988. aastal.

Kuna meid tollal otseselt objektide kaitsele ei kaasatud, siis tegime mu ametiauto, porgandpunase Moskvitšiga õhtul ja öösel Toompea ja kesklinna piirkonnas isetegevuslikke patrulle, olles valmis igal ajahetkel sööstma esimese telefonikõne peale igasse sündmusse. Just telefonikõne peale, kuna ametiautos oli lausa klahvvalimisega autotelefon, mille tugijaam paiknes Oleviste tornis ja tegevusala ulatus vähemalt poole Harjumaani. Aegajalt peatasime auto ja vestlesime inimestega, kes siin ja seal Toompea ümber kogunesid – ikka eesmärgiga selgitada viisakalt välja kogunemise eesmärk. Selliste peatumiste käigus tutvusin oma esimese abikaasa ja tütre emaga. Niisiis mõjutas augustiputš mõjutas ka minu isiklikku elu. Mind lummas muuhulgas see, et mu tulevane abikaasa oli vene tüdruk, kes oli väga selgelt “meite” poolel ega kahelnud hetkeski relvastatud Eesti politseinikega tutvust sobitada.

Nagu ennist kirjeldasin, näis augustiputš meie jaoks haige inimese agooniana – küll lärmakana, kuid lootusetuna. Püsis küll küsimus, kui palju see agoonia võib veel kurja teha, kuid hirm ja ettearvamatus jäid selleks hetkeks juba kuude ja aastate taha…

Lokid päästsid peatraumast

20.augustEsimene teenistuslik kokkupuude taasiseseisvumise protsessidega – kui mitte arvestada juba eelnevalt kirjeldatud 1988. aasta 16. novembri öö peldikupesu – oli mul 1990. aasta 15. mail, kui interrindelased Toompead proovisid hõivata. Olime parasjagu Männikul autovargaid püüdmas, kui miilitsaraadiost saabus üleskutse minna Toompead kaitsma. Toona töötasin Lenini rajooni miilitsaosakonnas (tänane Kesklinn, lisaks Nõmme ja Saue) ning aega mundrit selga ajada polnudki enam. Nii seisingi ühel hetkel Toompea lossi esises miilitsaketis erariietes, elu esimene nahktagi seljas ja ungari käsiraadiojaam põues sahisemas ja pomisemas. See arvatavasti kutsuski esile ühe punalippu kandva interrindelase teravdatud tähelepanu minu isiku vastu. Pikemalt mõtlemata süüdistas ta mind kui „fašistide poolele üle läinud KGB-last” riigireetmises ning äsas siis lipuotsaga vastu pead. Kiire reaktsioon ja ehk ka eelpool mainitud vallatud lokid hoidsid hullema ära ning üsna pea pidime taanduma sirbi ja vasara vennaskonna massi eest lossihoovi, muidu oleks mind ja mu ametikaaslasi tänase kultuurikomisjoni akende all lihtsalt vastu seina laiaks litsutud. Järgmiseks objektiks oli väravate kaitsmine. Need aga vabastati kahtlasel kombel tabalukust suhteliselt kiiresti ja “riigikukutajate” veoauto saigi lippude lehvides ja hurraa-hüüete saatel hoovi sõita.

Minu enda versioon luku avamisest on aga samas puhtalt politseinikule omane. Esireas rahmeldanud interrindelaste seas oli vägagi palju tuttavate tätoveeringutega päevakangelasi. Sellest võis aimata kogu nende romantilist vanglaminevikku – ja mis see tabalukk siis ühele “spetsialistile” ära ei ole?!
Pärast hoovi hõivamist intrite poolt taandusime lossi siseruumidesse. Olles jõudnud järgmisele positsioonile, nägin aknast, et ründajad olid asunud rutakalt lahkuma. Kohale tulnud tallinlased skandeerisid “vabadus!” ning intrid lahkusid neile rahva poolt moodustatud inimkoridori kaudu, pilgud kivisillutisel. Füüsiliselt neile kallale õnneks ei kiputud, kuid nagu hiljem selgus, siis süljebasseini osaliseks said nii mõnedki nende hulgast ja mitte ainult nemad…

Nimelt oli antud miilitsa 7. osakonnale ehk „tipa-tapa“ osakonnale (salajane miilitsaosakond, mille ülesandeks oli varjatud vaatlus, tuvastamine, jälgimine) ülesanne interrindlaste demonstratsiooni sulanduda ja diplomaadikohver-kaameraga kohale tulnute nägusid ja tegevust filmida. Need vaprad vennad pidi aga kogu asja kuni lõpuni kaasa mängima, kuna oma varistaatust reeta polnud lubatud. Nii marssisid ka nemad, diplomaadikohvrid käes ja näod rahva seast pritsivast süljest märjad… Sõbralik tuli, nagu öeldakse.

Kuulipildujavalang all-linna suunas

Järgmine tõsine väljakutse, mille käigus tuli veeta Toompeal mitmeid päevi ja öid, oli jaanuaris 1991, kui ärevad sündmused Vilniuses ja Riias tõid tõsised äikesepilved ka Eesti kohale. Meil olid küll mõned eelised Läti ja Leedu ees. Nimelt polnud meil loodud Moskva alluvusega erimiilitsaüksusi (OMON), mis Lätis ja Leedus kõvasti kahju tegid. Seda kindlasti tänu eelmisele siseministrile Marko Tibarile, kelle Eestis ametisoleku ajal need üksused meie lõunanaabrite juures moodustati. Eesti siseministeeriumi juhtkond oli suutnud Moskvas meid neist vabaks rääkida.

Teiseks oluliseks rahustavaks asjaoluks oli see, et ühel järjekordsel külmal ööl, kui seisime kiviblokkidega kaitstud lossiplatsi ajutisel kontrollpostil, tuli meie juurde Tallinnas asunud miilitsapataljoni nr 5460 ülem alampolkovnik Abdulkaparov ja teatas, et tema oma mehi kindlasti meie vastu välja ei too, tulgu Moskvast milline käsklus iganes. Patsutas õlale, rääkis veel miskit ja kadus Nevski katedraali taha pimedusse. See öine repliik andis noortele meestele kindlasti juurde enesekindlust, eriti kui äsja oli nähtud televiisorist ärevate sündmuste kulgu ja inimohvreid meie lõunanaabrite vabadusvõitluses.

Täpselt isegi ei mäleta, mitu ööd ja päeva tookord Toompeal veetsime. Siis tundus see nagu igavik, täna nagu üks viiv. Igal juhul sai seistud nii lossiplatsi kivirahnude vahelisel kontrollpostil kui ühes madalamas Toompea tornis. Seal leidis aset ka üks vahejuhtum, kui öösel kuskil all-linnas Balti jaama pool puhkes tulekahju ja arvatavasti laohoone eterniitkatus hakkas püssilaskude-valangute kombel paugutama. Ega me siis une- ja külmasegaselt ka kitsid olnud ja enne, kui sotti saime milles asi, sai kuulipilduja PK-st (Kalašnikovi kuulipilduja) ka üks valang oletatavate laskude suunas antud. Alles siis selgus, et vastast ei ole, pigem kellegi hooletus tulega ümberkäimisel. Närvid olid aga pingul, mistõttu tänapäevasesse politseirutiini – hoiatan ja alles siis lasen – hetkeolukorda ümber kanda ei ole võimalik.

Lossipääsukeeld siseministrile

Ka olukord lossis meenutas sissilaagrit. Inimesed liikusid ringi, kes kuidas. Vormid olid kokku pandud, millest iganes. Natuke miilitsat, natuke laigulist. Kes oli sinelis, kes miilitsa motopatrulli nahkjopes, kes piirkonnainspektori dubljonkas. Kes kandis läkiläkit, kes hoopis suusamütsi. Peaasi, et külmale vastu peaks. Relvastus varieerus kuulipildujatest kuni erinevate käsirelvadeni välja. Mõnel mehel oli isegi tääk kaasas. Ka valitsuseliikmeid liikus meie hulgas üksjagu ja toonase peaminister Savisaarega sai hommikuti kõrvuti valamutes oma uniseid silmi pestud. Habetunud nägude tagant ei tundnud enam ära nii mõndagi ametivenda, mis siis veel valitsusliikmetest rääkida.

Nii juhtuski mul piinlikuvõitu lugu, kui lossiplatsile sissepääsu valvates astus minu juurde üks portfelliga meesterahvas ja nõudis sisse saamist. Ma polnud sellele vastu, juhul kui tal olnuks ette näidata sissepääsu võimaldav dokument. Selleks pidi olema kas Ülemnõukogu saadiku või valitsuse liikme ametitunnistus. End siseminister Laanjärvena tutvustanud meesterahval polnud aga vastavat paberit kaasas ja vaatamata tungivale nõudmisele pidi ta pärast minupoolset relva vinnastamist Pikale tänavale ministeeriumisse oma töötõendile järele minema.

Tänapäeval võib muidugi imelik tunduda, kuidas on võimalik oma ministrit mitte nägupidi teada, aga tuleb meeles pidada, et guugeldamist polnud veel avastatud ja Facebooki aset täitis pigem ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud perfokaartidel kartoteek. Ajalehepildid olid aga ähmased, mistõttu riskida isegi sarnaste näojoontega inimest ilma töötõendita usaldada võis kaasa tuua suure prohmaka.

15 aastat hiljem, politsei taasloomise aastapäeval 2006. aastal Tallinna teletornis esinedes tuletas Olev Laanjärv seda vahejuhtumit meelde aga muheledes. Minul oli see peaaegu mälust kustunud, tema aga toonitas just minu kui noore korravalvuri südikust oma õiguse nõudmisel ja kohustuse täitmisel.

Head taasiseseisvumise 25. aastapäeva kõigile!!! Elagu Eesti!!!

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA