Õhtuleht: Korruptsiooni puhul on prokuröriks rahvas

Kui seni tundus suure poliitika ja poliitikute eemaldumine rahvast pigem mõnusa ja vaikse ruumist lahkumisena, siis elamislubade skandaal mõjus kui turvavärava pasun, et keegi on turvalises külapoes vargusega vahele jäänud.

Vahe poega on ehk selles, et vargad proovivad varastatud kuuma kartulit teineteisele kätte visata, käed puhtaks pühkida ning viidata kõige nooremale enda seast, sest teda on niikuinii võimatu karistada. Veelgi enam, üha ägedamalt surutakse JOKK-lahendusele, mida ülekantud tähenduses võiks võrrelda kui poevarga selgitust, et käimas on sooduskampaania ja asju jagatigi ju tasuta. Eriti markantseks teeb asjaolu aga seik, et ka poe turvamees on ühest seltskonnast pikanäpumeestega ning soov politseid kutsuda on minimaalne.

Tegelikkuses võiks aga toimunut kirjeldada kui poliitilist korruptsiooni, mitte ametialast kuritegu, kus tõesti on võimalik leida ka nii-öelda JOKK-lahendusi ja kõik sõltub heast advokaadist.

Korruptsiooni lõhn

Kui elamislubade müügi korraldamisega oleks olnud seotud näiteks ärimees Nossov, kes kasutab ära auklikku seadusandlust ja nõrka järelevalvet, siis võiks ehk isegi õlgu kehitada, konstateerida vahelejäämise fakti, vibutada sõrme siseministri poole ning eluga edasi minna.

Kui seda on aga teinud seni tõsiseltvõetavad poliitikud, kes on valitud meie hulgast rahvast esindama, siis ei saa õlakehitusest juttugi olla. Valitud inimesed on teinud seaduse, selle ellu rakendanud ning asunud seda ära kasutama tulenevalt oma ärihuvidest. See ongi puhas poliitiline korruptsioon, kui vääratakse seadusandlikku protsessi ja söödetakse ühiskonda valeliku informatsiooniga, et tegutseti isamaa ja meie kõigi õitsengu nimel.

Markantseks teeb juhtunu asjaolu, et skandaal lahvatas sisuliselt samal päeval, kui avalikustati rahvusvaheline korruptsiooni-uuring, mis lükkas Eestit kolm kohta tahapoole ehk maailmas 29. kohale. Uuring toob ühe põhjusena ära meie suutmatuse tegelda poliitilise korruptsiooniga, mis karistusseadustiku kuivade sätete kõrval on tunnetatav just eetika ja moraali kriisina. Poliitilise korruptsiooni puhul ei saa aidata advokaat, kuna prokuröriks on rahvas ja kokkuleppemenetlust ei rakendata.

Õiguskaitse häbi

Mis saab edasi? Kindlasti proovib varas suure sagina sees vaikselt uttu tõmmata, kuni kära tõstnud külarahvas lõpuks maha rahuneb. Turvamees sulgub oma putkasse ja näitab aeg-ajalt oma karmi nägu ning hurjutab inimesi vaos olema, kuna varast pole ju tabatud. See on halvim stsenaarium. Et üldse mingit usaldust säilitada nii riigi, poliitikute kui ka õiguskaitseorganite suhtes, on vaja kõiges täielikku selgust. Ei ole vaja pugeda salastatuse sätete taha kaitsmaks nii “kalliste Eesti külaliste” isikuandmeid kui ka töömeetodeid nende kontrollimisel. Seadus muide annab ministrile võimaluse salastatust vajadusel maha võtta.

Tema otsustab ka seekord, kas pesta oma nimi puhtaks või mitte. Vaikimine ja valetamine on aga nõusolek süüdistusega ehk see, mida kasutab enda kaitseks ka varas kohtupingis.

Meid kõiki peaks aga huvitama vastus küsimusele, kuidas on võimalik, et meie kiidetud ja üle 80protsendiliselt usaldatud õiguskaitsjad lasid läbi Eesti Euroopasse inimesed, keda isegi Venemaa pind enam kanda ei taha. Kas nad olid pimedad, kurdid või puudub neil internet? Kuidas nad saavad pärast seda uurida kõige toimunu omavahelisi seoseid, kui oma lohakus toimikus vastu haigutab? Mundriau võib ju saada määritud.

Andres Anvelt, riigikogu õiguskomisjoni liige, SDE

Allikas: Õhtuleht

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA