Õigus vägivallavabale lapsepõlvele

On väga oluline, et ka peresisest vägivalda märgataks ning julgetaks sellele reageerida ja sekkuda, kirjutab justiits­minister Andres Anvelt.

Äsja tähistati Eestis lastekaitsepäeva. Tähtpäevade puhul tahame üldiselt rääkida ainult heast ja tunda ennast halvast eemal. Samas võiks just selle päeva puhul mõtiskleda, miks on meil nii palju kaitsetuid lapsi ja õnnetuid perekondi. Nende rohkust näitavad ka uuringud.

Peaaegu igas neljandas perekonnas tuleb periooditi ette vägivalda, ligi veerandis neist on laps kas kaaskannatanu või peksu tunnistaja, kolmandik tapmistest ja mõrvadest toimub peredes. Mida saame teha, märgates nõrgemat, abivajavat? Mida saab kaitsetute toetamiseks ära teha poliitik ja poliitika ning millal ja kui palju peab riik sekkuma perekondlikesse suhetesse? Paljud arvavad, et ei peagi, lahendagu oma probleemid ise, arvestamata seda, et varem või hiljem väljub vägivald üksi jäetud perest ning võib rünnata meid kõiki – koolis, tänaval, halvimal juhul tulevikus ka mõnes esmapilgul turvalises peres.

Üks poliitiline valik perevägivalla ohjeldamiseks on Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni allkirjastamine. Minult on tihti küsitud, kuidas aitab järjekordne umbmäärane ja rahvusvaheline bürokraatia kaasa sellele, et naabrite juures toimuv pidev kukepoks lõppeks. Istanbuli konventsioon sisaldab tervet pikka rida ülesandeid, mida ühel riigil naistevastase vägivalla ja perevägivalla ärahoidmiseks ja tõkestamiseks teha tuleb. Sellele dokumendile on alla kirjutanud 32 riiki. Eesti ei ole veel kahjuks nende seas, mis annab ka riiklikul tasemel võimaluse nii mõndagi ignoreerida ja kahe silma vahele jätta.

Lapsed, kes on olnud vägivalla ohvrid või vägivalda pealt näinud, puutuvad suurema tõenäosusega vägivallaga kokku ka täiskasvanueas. Sellepärast on väga oluline, et vägivalda märgataks ning sellele julgetaks reageerida ja sekkuda. Kahjuks ei teata paljud ohvrid vägivallajuhtumitest politseile. Näiteks selgus laste hälbiva käitumise uuringust, et lastest, kellele oli kallale tungitud, teatas politseisse ainult 17 protsenti. Tihti ei oska laps ise hinnata vägivalla tõsidust või on põhjuseks hirm kättemaksu ja vägivalla jätkumise ees, häbisse jäämise pärast või on ohvril emotsionaalne sõltuvus vägivallatsejast. Kas ei tundu see viimane lause kui projektsioon ühest untsu läinud peremudelist?

Konventsiooni vastuvõtmine toob riigile kaasa lisakohustusi vägivallaohvrite abistamiseks ja vägivalda kasutanud inimestele mõeldud rehabilitatsioonisüsteemi arendamiseks, samuti muudatusi mitmesuguste asutuste tööpraktikas ja põhimõtetes. Konventsiooni peamine eesmärk on kaitsta nõrgemat poolt kõigi vägivalla vormide eest, seda nii ära hoides kui ka tagajärgedega võideldes. Vägivalla all mõeldakse igasugust füüsilist, seksuaalset ja meie seadustes veel suhteliselt tundmatut psühholoogilist vägivalda. Kaitstes emasid, toetades vägivalla all kannatavaid peresid otse ja vahetult, vähendame otseselt neis peredes kasvavate laste riski kanda vägivallapisikut edasi ka tulevikus.

Kahjuks on õiguskaitsjatel tekkinud selge arusaam perevägivallast kui kuriteoliigist alles mõni aasta tagasi. Veel hiljuti mõjutati kannatanuid juhtunust ametlikult mitte rääkima, soovitati unustada toimunu ja mitte lõhkuda perekonda (loe: koormata menetlejaid!). Õnneks on selline suhtumine enamjaolt juba minevik.

Ka konventsioon paneb õiguskaitsjatele kohustuse reageerida vägivallajuhtumitele viivitamatult ja adekvaatselt, pakkudes ohvritele asjakohast ja kohest kaitset. Samuti on nad kohustatud tegema ennetustööd ja koguma tõendusmaterjale. Riigil tekib kohustus toetada ja abistada organisatsioone ja õiguskaitseorganeid selles, et nad teeksid tõhusat koostööd ning võtaksid omaks ühise lähenemise naistevastase ja perevägivalla kaotamiseks.

Konventsioonile alla kirjutanud riigil on kohustusi u 80 artikli jagu. Neist peamine on teadlikkuse suurendamine, kampaaniate ning programmide korraldamine koostöös kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega. Eriti tähtsaks peetakse teadlikkuse suurendamist vägivalla tagajärgedest lastele ning vägivalla ärahoidmise vajadustest ja tegevustest. Lisaks avalikkusele tuleb teavitustegevust suurendada ka koolides ja seda tuleb teha hariduse kõigil tasanditel.

Konventsioon näeb ette kohustuse koolitada spetsialiste, kes tegelevad vägivalla ohvrite või vägivallatsejatega, et nad oskaksid kindlaks määrata vägivalla tundemärke ning seda ära hoida. Ka perevägivalda pealt näinud lapsi tuleb käsitleda kui spetsiifilist abi vajavat siht­rühma ja neile tagada nii tugi- kui ka kaitsemeetmed. Näiteks tähendab see varjupaikade poolt abi pakkumist nii naistele kui ka nende lastele. Ohvrite abistamise puhul seisneb põhiline muudatus selles, et toetusteenuseid tuleb ohvritele pakkuda koordineeritult, see tähendab, et erinevaid teenuseid, nagu õigusabi, psühholoogiline nõustamine, eluase, rahaline abi, haridus, koolitus jms, pakutaks koos. Samuti tuleb tagada tugiteenuste kättesaadavus ühtlaselt kõigis piirkondades.

Väga oluline on julgustada vägivallaakti tunnistajat või inimest, kellel on piisavalt alust uskuda, et selline akt võidakse toime panna, teavitama sellest pädevaid organisatsioone ja asutusi (politseid, sotsiaaltöötajaid). Praegu on tunnistajad tihtipeale sama nõutud kui ohvrid, puudub julgus ja oskus sekkuda.

Vägivalla vähendamiseks ja teadlikkuse suurendamiseks on juba väga palju tööd tehtud, selle tõestuseks on registreeritud vägivallajuhtumite arvu pidev kasv. Ohvrid julgevad rääkida. Lisaks on riigikogus menetlemisel seaduseelnõu, mis karmistab karistusi vägivalla eest pereringis, kuritegu lapse vastu või selle toimepanekut tema juuresolekul hakatakse käsitlema raskendava asjaoluna.

Justiitsministeeriumis on koostamisel uus vägivalla vähendamise arengukava, sotsiaalministeerium valmistab ette lastekaitse seaduse eelnõu jne. Istanbuli konventsioonile allakirjutamine ei ole mingi imerohi, kuid kindlasti aitab see astuda järgmise ja suure sammu vägivalla vähendamise poole. Igal lapsel on õigu­s vägivallavabale lapsepõlvele, ja uskuge, ta vastab samaga ka oma lastele. Reaalsus on, et vägivallaga võideldes ei kaota me seda veel täna, kuid oleme sellest vabamad järgmises põlvkonnas.

allikas: Postimees

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA