Õigusi riivatagu vaid õigusriivajatel endal

JälitustegevusViimastel nädalatel on mitmest autoriteetsest hääletorust meile mõista antud, et jälitustegevuse valdkond on segane ja lünklik.

Õiguskantslerilt tuli selge signaal, et konkreetsesse menetlusse mittepuutuvate, kuid jälitustegevusele «heauskselt» jalgu jäänud inimeste teavitusprotsess nende sattumisest varjatud jälgimise radadele on puudulik. Mida see tähendab? Lihtsas keeles seda, et kui politsei kuulab pealt pätti A, kes helistab oma klassivennale, korralikule kodanikule B, et küsida klassikokkutuleku kohta, siis politsei peab mingil hetkel teavitama kodanikku B sellest, et ka tema kõnet on pealt kuulatud.

Riivest peab teavitama

Seadus annab teavitamisest keeldumiseks õiguskaitsele terve hulga variante, millest enamik kannab endas väga laia tõlgendamisvõimalust. Näiteks tasub ehk tuua kõige markantsemad: teavitamine võib kahjustada menetlust või soodustada kuritegevust. Mine võta kinni, kas kodanik B annab pätist klassivennale A teada, et neid on pealt kuulatud – risk on suur, ikkagi klassivennad ja keegi ei tea täpselt, mis neid kooli ajal sidus. Seega peab politseinik kaaluma halva ja veel halvema vahel. Halb on see, et ausa kodaniku põhiõigusi on riivatud ning veel halvem on, et kahtlustatav võib asuda hävitama olulisi asitõendeid või üldse pakku minna.

Vastuolu põhiseadusega

Tavakodanikuna pooldaksin seda esimest varianti. Las minu õigused olgu mõnda aega riivatud, peaasi, et kurjam saab karistuse. Sel juhul ei pea ka korrakaitsjad laveerima ebameeldiva valiku ja seaduse tõlgendamise vahel. Üheks lahenduseks nii keerulise dilemma puhul on oodata menetluse lõppu ja teavitada siis ka kõiki neid, kes sattusid jälitustegevuse haardeulatusse «heauskselt».

Pealtkuulamise järel tuleks aga viivitamatult informeerida kohtunikku, kes sõltumatu ametikandjana vastutab meie kõigi õiguste ja vabaduste kaitse eest. Kohtunik peab ka otsustama, keda siis menetluse lõpus teavitada ja keda mitte. Kindlasti ei tohiks seda otsust vastu võtta täitevvõim ehk siis politsei või prokuratuur.

Teine oluline puudujääk jälitustegevuses on pealkuulamise alustamine erandliku otsusena. Kriminaalmenetluse seadustiku jälitustegevuse osa paneb politseijuhile ebaproportsionaalse koorma otsustada erandlikel juhtudel jälitustoimingu alustamine. Prokurör teavitab sellest sammust küll viivitamatult kohust, kuid toiming on juba alanud ning põhiõigused riivatud.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste juhtis kohtunike foorumil õigustatult tähelepanu antud punkti vastuolule meie põhiseadusega. Nimelt ütleb põhiseadus, et loa põhiõiguste riiveks, sealhulgas ka pealkuulamiseks saab anda ainult kohus.

Tekib küsimus, kas meie e-riik on tõesti nii aeglane ja mannetu, et kohtunikku ja tema otsust ei ole võimalik kohe kätte saada? Kindlasti ei ole siin eesmärk lihtsustada kuidagi kurjategijate elu, vaid kaitsta ausate kodanike au ja väärikust ning teadmist, et elame riigis, kus täitevvõimu täius on piiratud seaduste ning nende ühese ja arusaadava tõlgendamisega.

Jälitustegevuse seadus vajab tuulutamist

Toon taas näiteks klassivennad A ja B. Politseil on infot, et tagaotsitav A võib helistada lähiajal B-le ja pakkuda kokkusaamist. Politseil kodanik A kõnekaardi numbrit ei ole, kuid see-eest on tal seaduskuuleka kodanik B mobiilinumber. Kõne võib toimuda iga hetk ja aega nagu ei oleks, pätt võib käest ära minna… Kuid lubage jääda siin eriarvamusele. Õige plaanimine koos kiirelt, 24/7 kättesaadava eeluurimiskohtunikuga annab võimaluse asi korrektselt lahendada ning kaitsta kodanik B õigusi, kel pole aimugi oma klassivenna koledast taustast ega lähiajal tirisevast telefonist. Arvan, et mõni valvekohtuniku magamata öötund ei kaalu üles kodanik B põhiõigusi.

Mis on loo moraal? Vast selles, et jälitustegevus on seadusega ette nähtud vahend riivamaks meie kõigi õigusriivajate ehk kurjategijate õigusi ja kaitsmaks meie omi.

Seda eelkõige selleks, et õhk oleks puhtam ja igaüks vastutaks kordasaadetu eest. Ausal inimesel poleks ju nagu midagi karta, kui ta ka juhuslikult lahinguväljale satub. Samas ei meeldi meile, kui keegi tundmatu, olgugi et õilsal eesmärgil, meie eraelus sobrab.

Teadmatus «tundmatust» riivab korraliku kodaniku au ja väärikust isegi siis, kui «paha» lohutuseks vangi läheb. Seadus ei tohi olla nagu vana kuulivest, kus enamik plaate enam lasku ei pea. Seadus peab olema selge ning arusaadav. Seetõttu ongi aeg 1994. aastal vastu võetud ning 17 aastaga seadusandja erinevate muudatustega auklikuks lastud jälitustegevuse seadus taas ette võtta ning selgeks kirjutada. Ikka õigusriigile kohaselt ja ausate inimeste kaitse eesmärgil. Pätid ei pea seejuures rõõmustama.

Artikkel ilmus Õhtulehes 25.05.2011

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA