Online-väitlus: kas Tallinna linnavalitsuse tiibu tuleks kärpida?

ANDRES ANVELTI AVAKÕNE

Linnavalitsuse tiibu peab kärpima

Meie jaoks on kõige olulisem, et Tallinn on Tallinna inimeste linn. Tänase Tallinna linnavõimu suur probleem on liigne tsentraliseeritus, mis on eemaldanud otsusetegemise inimestest, keda needsamad otsused mõjutavad. Selleks, et linnakodaniku hääl oleks kuulda, toon välja konkreetsed, rakendatavad ja realistlikud ettepanekud.

Esiteks peab halduskogul peab olema õigus vetostada ehk jätta kooskõlastamata kohalikke planeeringuid, sest see annab kohalikele elanikele suurema võimaluse kujundada oma elukeskkonda. Sellist vajadust illustreerib kohtusse jõudnud Regati 1,3,5 planeering, kus teemaplaneering ja kohalike inimeste eelistused näevad ette rannaala avatuna säilitamise, linnavalitsus on aga andnud arendajatele õiguse ehitada olemasolevasse infrastruktuuri ja miljöösse täiesti mittesobivad suured kortermajad.

See on saanud juhtuda, sest Tallinnas on otsustusprotsess planeeringutega seotud küsimustes liigselt tsentraliseeritud ja politiseeritud. Kui kohalikud elanikud saavad läbi esinduskogu aktiivsemalt kaasa rääkida, peab planeeringute edasiseks menetlemiseks otsima kompromisse, selgitama piirkonna arenguvõimalusi.

Teiseks tuleb halduskogudele anda siduv Tallinna linnaosavanema kooskõlastamise õigus, et linnaosa tegevus oleks suunatud halduskogu kui kohaliku esinduskogu ja kohalike elanike tahte elluviimisele.
Vastavalt kehtivale seadusele määrab linnaosavanema linnavalitsus ja tema tegevus on suunatud seetõttu esmajärjekorras linnavalitsuse poliitilise tahte kehtestamisele. Side kohaliku halduskoguga on formaalne ja kohaliku elukeskkonna küsimused pole siduvad.

Linnaosavanemate kinnitamine halduskogude poolt suurendaks linnaosade rolli ja paneks linnaosavanemad oma igapäevaotsustes juhinduma kohalike inimeste eelistustest. Tallinna linnavalitsuse tellitud avaliku arvamuse uuringu kohaselt pidasid ka linnaosavanemad õigustatuks linnaosade võimupiiride suurendamist ja seega kohaliku elanikkonna huvide paremat arvestamist.

Seega on Tallinnas vajalik linnavalitsuse tiibu kärpida, et võim saaks linnakodanikku paremini teenida. Selleks tuleb anda kohalikele halduskogudele vetoõigus planeeringute osas ning otsustav roll linnaosavanemate kinnitamisel.
Heaks mudeliks on sealjuures detsentraliseeritud võimuga Šveits, kus riigi selgroo moodustavad väga aktiivsed kohalikud kogukonnad, kel on suur sõnaõigus elukeskkonna üle. Ka näevad Euroopa Liidu avaliku halduse põhimõtted ette kodanikulähedust.

TOOMAS VITSUTI AVAKÕNE

Me oleme aastaid pidanud tõdema, et Eesti riik on kaugenenud Eestimaa rahvast. Nüüd võtab Andres Anvelt teema üle: rahvast olla kaugenenud linn, Tallinn.

Andres Anvelt teeb kaks konkreetset ettepanekut. Mõlemad on intellektuaalselt huvitavad.

Esiteks soovib ta laiendada halduskogude õigusi ning anda neile luba panna veto kohalikele planeeringutele. Mida kosta? Halduskogude pädevus on piiritletud kohaliku omavalitsuse seadusega, mis möönab neile üksnes nõuandva, mitte käskiva ega keelava hääle. Kui Andres Anvelt tahab seda seadust muuta, siis on tal riigikogulasena õigus asjakohane muudatus algatada. Linnapeana, kelleks ta praegu kipub, tal säärast õigust enam ei oleks.

Kõik Tallinna halduskogude esimehed on linnavolikogu liikmed, kes mitte ainult ei võiks, vaid lausa peaksid oma linnajao probleemid volikokku tooma ning aitama need oma valijaid rahuldavaks otsuseks vormida.

Kesklinna halduskogu eesotsas seisab praegu sotsiaaldemokraat Maimu Berg. Andres Anvelt võiks uurida, mida erakonnakaaslane on selleks teinud, et «linna rahvale lähemale tuua», kui tal volikogu liikmena selline võimalus on kogu aeg olemas olnud. Ka halduskogudel endil on aastast 1996 õigus algatada linnavolikogu eelnõusid.

Linnavõimu osaline delegeering halduskogudele tähendab ühetasandilise omavalitsuse asendust kahetasandilisega. Selleks peaksid linnaosade halduskogud olema samamoodi valitavad nagu on linnavolikogu. Kui Andres Anvelt säärase muudatuse algatab, siis kindlasti ei saa ta seda teha linnapea kohalt.

Andres Anvelti teine ettepanek puudutab halduskogude otsustusõigust linnaosavanema ametisse määramisel. Ka see nõuaks seadusemuutust, halduskogude valitavust, s.t kohaliku omavalitsuse valimiste põhjalikku ümberkorraldust. Ühe linnavolikogu ning ühe linnavalitsuse asemel oleks Tallinnas siis lisaks veel kaheksa volikogu ja kaheksa linnavalitsust. Kas suudaks keegi tõestada, et niisugusel juhul halduskulud ei kasvaks? Või et pädevus ei pihustuks?

ANDRES ANVELTI VASTULAUSE (lisatud kell 10.40!)

Linnavõim ei lükka meie sisulisi argumente halduskogudele suurema võimu andmise vajadusest kuidagi ümber.

Väide, et halduskogude pädevus on piiritletud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega on tühine, kuna seadus ei kajasta üldse halduskogude mõistet ning lähtub põhimõttest, et kohalikul omavalitsusel on õigus iseseisvalt korraldada kohalikku elu. Seetõttu on linna põhimäärus sätestanud halduskogude rolli ja sisu.

Teiseks ei ole antud väitluse eesmärgiks jätkata status quod poliitikas vaid mõelda, milline juhtimismudel elanikke kõige paremini teenib. Muutuste vajadusele on viidanud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustes, mis märgib detsentraliseerimist elanike aktiivsuse tõstmise vahendina just pealinnades.

Kaasamise eest vastutab linnavõim tugevama poolena ja selle taga peab olema sisuline tahe elukeskkonna arendamise nimel koostööd teha. Tsentraliseeritud juhtimise puhul domineerib kitsaste huvigruppide surve otsuste läbilükkamisel ja püsib kõrgendatud korruptsioonioht.

Debatt toimub Postimehe ja Eesti Väitlusseltsi koostöös omavalitsuste valimiste eel korraldatavas online-väitluste sarjas, mille eesmärk on tutvustada erakondade seisukohti. Väitluste üheks osapooleks on alati Keskerakonna kui Tallinna praeguse võimupartei esindaja.

PM

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA