Pealtnäha kena jutt, aga asja olemust see ei muuda – reklaamitakse ikkagi alkoholi ning mida rohkem ühte või teist toodet esitletakse, seda suurem on selle laiem mõju, seda suurem on valik. Ehk liidetavate summa aina kasvab, mitte ei kahane, ning kokkuvõttes suureneb nii joodav kogus kui ka tootja kasum. Ajame asja veel segasemaks. Kui “hea brändiga” brändi lõpuks otsa saab, siis otsitakse pahatihti välja mõni kehvem toode või siis lausa mõni kahtlane etanoolisegu – ning pidu jätkub ka korraliku joogita.

Mulle tuletavad sellised kihutus- ja propagandakõned meelde külma sõja aegseid õigustusi võidurelvastumisele. Minu eakaaslased peaksid ikka mäletama surmaeelikutest juhtide medalikõlinal peetud „kaitsepoliitilisi“ etteasteid, kus iga toodetud mandritevahelist raketti SS-20 kiideti kui kindlat tagatist, mis tugevdab rahu kogu maailmas. Nendega koos näidati kaadreid uhketest paraadidest Punasel väljakul, kus kümned, kui mitte sajad tuumalõhkepeade kandjad vurasid puhaste ja läikivatena vaatajate silme eest läbi. Inimesed ülistasid, plakatid käes, Nõukogude riigi võimsust ning nõukogude elustiili paremust ja eesrindlikkust.
Võtame siia kõrvale täna teleekraanid vallutanud alkoholireklaamid. Õnnelikud inimesed, säravad kangelased, kes ründavad Everesti, sõlmivad rahuleppeid, teevad veel kõiksugu positiivsed trikke ja lõpetavad oma batmanliku päeva õllega. Või siis rõõmsad, asjalikult ettevõtlikud inimesed kas maailmaränduritena kauni päikeseloojangu taustal viina tinistamas, ööklubis sõprussidemeid loomas või sooritamas koguni julgustükke oma karvast rinda epileerides. Teisisõnu vaatab meile vastu edukate inimeste elustiil, mille läbivateks joonteks on ettevõtlikus, hoogsus, põnevus, glamuur ja headus. Kõik läigib nagu rakett Punasel väljakul.

Siit aga küsimus. Kui need viimseni viimistletud reklaamid tarbimist ega läbimüüki ei suurenda, siis kas poleks õigem ja ausam kulutada tänases vabas ja demokraatlikus Eestis vahendeid hoopis alkoholiga seotud tõeliste elustiilide propageerimiseks? Näitame tõde, realityt, tutvustame brände läbi tõepäraste “seikluste”. Pakun mõned stsenaariumid: valge viin, purukspekstud korter, politseipatrull ukse taga, nuttev laps, läbipekstud naine. Hommikune pohmell, karge õlu ja auto, mida mõne hetke pärast lõikab lahti päästeameti meeskond. Noorte pidu suvilas, hunnik siidreid, magusad alkopopid… Ning sealt samast tiigist leitud 17-aastase nooruki laip.

Paneme tuure juurde. Vägivald kui elustiil – kaadrid laamendavatest noortest, purunenud akendest ja põlevatest autost. Cool, reality, tõeline elustiil, mida vürtsitab lühiajaline romantika. Tõsi, kahjuks puudub neis lugudes enamjaolt happy end, on vaid mõned happy hourid, mida on väga lihtne pakkida paariminutilisse löövasse reklaami.

Politsei statistika kinnitab armutult, et enamus veriseid tegusid pannakse toime purjuspäi. Ilma alkoholi kui sellise elustiili katalüsaatorita jäänuks toimumata väga paljud perevägivalla tragöödiad, surmasõidud, tulekahjud ning muud hädad ja õnnetused. Just see on reaalsus ja just seda peakski näitama.

Ja kui õnneliku elustiili brändireklaam ei mõjuta läbimüüki, kasumit ega joodud liitreid, siis ei tohiks seda mõjutada ju ka reaalset elustiili propageerivad reklaamid. Probleemiks oleks nende teles näitamise ajastus. Reaalseid õudukaid, sealhulgas ka tuumasõja apokalüpsisest, näitavad kommertskanalid harilikult hilja, palju hiljem kui võivad alata alkoholireklaamid. Vähemalt oskavad vanemad ja lapsed õudukat vaadates hirmsamate stseenide ajal silmad kätega katta. Everesti vallutava õllesõbra ekraaniseikluste puhul aga mitte.

Artikkel avaldati Eesti Päevalehes 1. detsembril 2015.