Politsei peksmine ei saa olla cool

Politseinike peksmine tundub kohati nagu energiajoogi joomine, mis tõstab adrenaliini, annab omasuguste seas tiivad ja mis kõige halenaljakam: hiljem saab karistuse osas ka kokku leppida! Täitsa cool tegevus. Ja kui lõppude lõpuks ikkagi kinni pannakse, nagu juhtus Viljandi rusikakangelastega, siis «mendipeksja» on ka vanglas au sees ning autoriteeti jätkub kauemaks.

Kõike seda pean ma üliliberaalse õigusruumi tulemuseks. Et selline õigussüsteem sobib maailmavaateliselt ka «mendipeksjatele», tõestas hästi asjaolu, et Viljandi peksuseltskonna hulgas oli ka meie koduvillaste liberaalsete parteide liikmeid. Aga see selleks, pigem on nende inimeste teadlikkus maailmavaadetest sama, mis kodukanal linnuvabriku tootmisrütmist. No ei tahaks uskuda, et nad lihtsalt võtsid mõõtu meie mõne riigijuhi ülbusest ja ignorantsusest.

Justitia on meie poole seljaga

Teame ju maast-madalast, et õigusemõistmine peaks tegelikult olema emotsioonivaba ja kivikülm, seotud silmadega, nagu seda kujutab ka õigusejumalanna kuju. Kahjuks on aga Eesti õigussüsteemi puhul meie proua Justitia pandud mugavalt leti taha istuma, kusjuures meie kõigi poole on ta seljaga. Seda ka arusaadavatel põhjustel: päevad otsa kliente ehk õigusrikkujaid teenindada on raske ja jalad kipuvad väsima. Ka silmadelt on arvatavasti kate ära võetud, aga seda ei ole näha, sest meie poole on ta kahjuks kuklaga. Kuidas sa ikka kaupled, lapp silmil, kui sa teist poolt ehk tingijat ei näe? Nii tekibki kahtlus, kas tegu on õigusjumalanna või hoopis pragmaatilise riigiametniku ehk prokuröriga, kes teeb kõik oma otsused lähtudes eelarve võimalustest ja poliitilisest vajadusest.

Vajadus on aga ilmselge – karistatute arv peab vähenema ja seda peaaegu ükskõik mis vahenditega. Kui aga kannatanud on politseinikud, siis miks mitte olukorda ära kasutada. Nad on ju harilikud musta töö tegijad, toimetavad seal kuskil tänaval, lahendavad kodanike arusaamatuid väljakutseid ning nende pealt kokku hoida on ülimugav. Nad ei tohi streikida, käivad üldjuhul vormis, löövad kulpi ja teenivad edasi isegi siis, kui nende palganumber ühe lahutustehtega riigieelarvele sobivaks tehakse.

Mis aga peitub tegelikult sellise tragikoomilise stsenaariumi taga? Selleks on hoolimatus nii oma riigi autoriteedi kui ka selle alamate suhtes.

Kokkuleppemenetlus, nagu ka teised lihtmenetluste liigid, on ellu kutsutud, et lihtsustada ja kiirendada üldmenetlusi. Kokkuleppemenetluse korral on tegutseda lihtne – kogu tõde tuvastama ei pea ja kui on olemas mingisugused tõendid, mis on aluseks süüdistusele, samuti teise poole tahtmine asjaga ruttu ühele poole saada ja avar mänguruum karistuste osas – ongi tee kokkuleppeks sillutatud. Ainult et õigusemõistmisest on asi kaugel! Kindlasti on ta õiglasem kohtumenetluse liik kui keskaegne nõia kotis vette viskamine, kuid oma objektiivsuselt jääb ta kaugele proua Justitia tegevuse eesmärkidest.

Riigiga karistuse üle kaubeldes

Esiteks annab ta kurjategijale ideaalse võimaluse pääseda asjaoludest, mis tema kuriteokoosseisu tunduvalt raskendaksid. Teiseks lubab ta mõnda oma kuriteokaaslast üldse menetlusest eemale toimetada ja kolmandaks võimaldab ta kurjategijal kaubelda riigiga karistuse üle ehk siis tingida nagu Egiptuse turuplatsil.

Asjal on ka oma positiivne külg – ega iga huligaani, vargapoissi või -tüdrukut pole tõesti mõtet pikalt mööda kulukaid kohtukoridore talutada. Samuti ei ole mõtet kõrtsikaklejatelt pärast niigi mäluaugulist ööd uurida, kes kellele pudeliga pähe lõi. Inimesele peab andma võimaluse siiralt oma süüd tunnistada, kuna eksimine on inimlik ja vangitorn eemaletõukav. Seda juhul, kui inimene on eksiteele sattunud juhuslikult, mõtlematusest ja vahel ka ahastusest.

Kui aga kuritegevus on tegevusala, kus aeg-ajalt adrenaliini kogutakse või lausa raha teenitakse, siis peaks riik omavahel liiga pragmaatilisest kokkuhoiupõhimõttest üle olema. Seda on vaja nii riigi autoriteedi säilitamise, kodanike õiglustunde alleshoidmise kui ka kurjategijate karistamatuse taltsutamise pärast. Säästmise argument on samas vägagi vaieldav. Kas oma karistamatust nautiv ja jäärapäiselt ühiskondlikke kokkuleppeid rikkuv tegelane on ikka kokkuhoid või tekitab ta kahju? Riigile vahest ehk mitte, kuid kodukuludega võitlevale tavakodanikule ning ühiskonnale laiemalt toob ta oma tegevusega kindlasti kahju.

Lõpp kokkuleppemenetlusele

Kõik see ajendaski tegema kahte ettepanekut, mis ootavad riigikogus seadustamist. Esiteks tuleb välistada kokkuleppemenetluse kohaldamine politseinike ründajate suhtes. Miks peaks kurjategija elama teadmisega, et politseiniku ninaluu lõhkumise osas on võimalik riigiga kokku leppida? Selliseid kuritegusid, mille eest lepitusmenetluse kohaldamine pole lubatud, on terve rida. Alates raskematest riigi- ja isikuvastastest kuritegudest kuni kaitseväelase ründamiseni välja. Vägivallategu politseiniku või mõne muu avalikku korda kaitsva isiku suhtes ei ole kindlasti väärt seda, et siin saaks karistuse asjus tingida.

Teiseks on vaja õigusemõistmises vähendada kauplemist. Kokkuleppemenetluses on seadusandja toonud ühe läbiräägitava tingimusena välja karistuse määra ja liigi. See olgu ka edasi nii, kui kuritegu on esmakordne. Kui aga kuritegevus on muutunud harjumuseks, siis ärgu prokurör teisel korral enam «retsidivistiga» sel teemal tingigu. Tehku seda esimesel korral, äkki see paneb inimese mõtlema, mis juhtuks, kui tingida ja kokku leppida ei saa. Teist või kolmandat korda ei tohi olla, sest harjumust aspiriiniga ei ravi. Karistuse määramine jäägu siis puhtalt kohtu otsustada.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA