Riigikogu töö kui visiitabielu valijaga?

Riigikogu komisjonide töökorraldus läheb vastuollu demokraatliku riigi ühe põhiprintsiibi – avatusega, kirjutab sotsiaaldemokraat Andres Anvelt.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste lahkas oma hiljutises arutluses (Postimees, 11. veebruar) riigikogu tööd ning poliitika kujunemise avalikkust ja varjatust. Hea kolleeg laitis sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu, mis taotleb riigikogu komisjonide töö avatumaks muutmist. Riigikogu liikme ja juristina tahan tema mitmele mõttele vastanduda.

Kuidagi ei saa nõustuda Maruste arvamuse ühe alusteesiga, et Eesti puhul on tegu vana ja hästi töötava (esindus)demokraatiaga, kus valija otsustab valimispäeval talle antud põhiseadusliku «riigivõimu kandmise kohustuse» lihtsalt ära delegeerida, jättes endale vaid subjektiivse õiguse «olla ära kuulatud». See kõlab lausa õõvastavalt, pannes Eesti inimesed nii-öelda kohtualuse rolli, kes omab aeg-ajalt õigust anda ütlusi ning ka õigust sellest keelduda.

Mida sisaldab riigikogu hakkliha?

Pelk õigus olla ära kuulatud ei saa kuidagi rahuldada kodanikku, kellelt eeldatakse kodumaa-armastust, kuid ise käiakse armastust pakkumas vaid kord nelja aasta järel. Patriotism ei ole visiitabielu, kus kohustused ja õigused tekivad vaid põgusal kokkusaamisel.

Praegune komisjonide töökorraldus läheb suuresti vastuollu demokraatliku riigi ühe põhiprintsiibiga ehk avatusega. Teisisõnu peaks nende tegevuses olema avalik kõik peale selle, mis mingil seadusest tuleneval põhjusel pole salajane. Sellise põhimõtte leiab ka avaliku teabe seadusest. Oma kõrgendatud poliitilise vastutuse valguses ei tohiks riigikogu kultiveerida seisukohta, et komisjonide töö olgu kinnine ja vaid soovi korral avalik. Sel moel tahaksime nagu teadlikult kõiki oma köögist eemal hoida, et ei küsitaks, mida sinna hakkliha sisse ikka pannakse.
90ndate algust on süüdistatud liigses põhiseaduslikus idealismis ja emotsionaalsuses. Aga vaatamata sellele, et valitsused vahetusid tollal sagedasti ja poliitika oli ebastabiilsem, valitsesid ühiskonnas tänasest erinevad meeleolud. Ei olnud käegalöömist, ükskõiksust ega patriotismi vahetumist majandusliku pragmatismiga sellisel määral, nagu on näha väljarände arvudest.

Riigikogu komisjonide tegevus oli siis tunduvalt avalikum – igaühel oli võimalus tutvuda komisjoni protokollidega, kust kumas nii maailmavaadet, populismi kui ka konkreetsete huvide esindamist. Need ei olnud kuivad nagu spordivõistluse lõpp-protokoll, kust vaatab vastu vaid võistlejate kohalolek koos lõppresultaatidega ehk siis hääletustulemus.

Debatist võidaksid kõik osapooled

Praegustes komisjonide protokollides on ülekantud tähenduses kirjas ainult üldine punktide skoor. Seal pole isegi individuaalseid lõpptulemusi, rääkimata arutelu sisust, saadikute seisukohtadest ja maailmavaatelistest hoiakutest. Riigikogu uue liikmena on mulle jäänud mulje, et nii tahetakse summutada kohati ebamõistlike otsuste tegemise tagamaid, varjata ehk piinlikkustunnet ja panna kõiki vägisi hoidma ühte ja sama kummitemplit.

Sotsiaaldemokraate, kes soovivad komisjonid avada huvitatud kodanikuühendustele, on süüdistatud odava populaarsuse tagaajamises. Meie oponendid lahkavad esmajoones sellise lahenduse tehnilise poole puudusi, selmet keskenduda asja sisule ja otsida tehnilisi võimalusi. Igale komisjonile jääb ju võimalus kuulutada koosolek kinniseks, kui seda nõuavad seadus, delikaatsed isikuandmed või muud olulised asjaolud.

Ja mis on selles halba, kui komisjonis peetav debatt osutub laiemaks, kui seda olnuks komisjoni esimehe poolt kutsutud kitsa huvilisteringi puhul? Ei ole ju mingi saladus, et poliitika üheks osaks on erinevate huvigruppide (mitte segamini ajada ärigruppidega) ideede ärakuulamine ja kompromisside otsimine. Kuidas veel hajutada kahtlusepilvi niigi vandenõufantaasiatest räsitud poliitikute ja poliitika kohalt? Samuti ei maksa alahinnata demokraatliku riigikorralduse ühte alustala, et otsustab enamus, mistõttu ei tohiks ju dialoog huvigruppidega kuidagi ohuks olla. Või mängib siin rolli hoopis asjaolu, et valitud enamus ei väljenda enam teda valinud enamuse soove ning põhiseaduslik idealism peabki taanduma põhiseadusliku pragmatismi ees, mille ülesandeks on omakorda kaitsta keerulist juriidilist bürokraatiat?

Absoluutne avatus mõjutaks kohut

Lõpetuseks peatun Maruste loodud paralleelide sasipuntra juures, kus ta väidab, et kui juba absoluutne avatus, siis olgu see kõikehõlmav: lehetoimetused peaksid tegutsema avalikult ja ka kohtunike tehtavad kohtuotsused peaksid sündima avalikkuse ees.

Seadusloome ja õigusemõistmine esindavad erinevaid võimuharusid: üks loob seadust ja teine mõistab selle järgi õigust. Lihtne põhiseaduslik võimude lahususe printsiip. Seadusloome eeldabki õigusriigis positiivset mõjutatust: mida rohkem on võimalusi tema sisule kaasa rääkida, seda demokraatlikum on kogu protsess. Kohtusüsteemi mõjutamine saab omakorda käia vaid kuritahtlikul eesmärgil, mis nõuab kohest ja jõulist sekkumist. Paljud meist mäletavad aastakümnete tagust näilist demokraatiat, kus kõik lehetoimetused olid allutatud ainupartei kontrollile. Kuhu selline riigikord viis, teame kõik. Ma arvan, et me ei vääri sama suunda.

Õhtuleht

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA