Siseministril ei ole enam kuhugi taganeda

Viimasel nädalal puhkenud politsei radariskandaal on oma sisult palju sügavam kui lihtsalt taatlemata mõõteaparaatide probleem. Skandaal näitas seda, et politsei-, piirivalve- ja migratsiooniametite ühendamine ja sellele kiiruga järgnenud prefektuuride juhtimisrolli vähendamine andis tugeva tagasilöögi kogu sisejulgeoleku toimimisele.

Reforme põhjendati väitega, et kolme suhteliselt sarnase valdkonna ühendamine annab võimaluse otstarbekamalt kasutada sisejulgeoleku “masu” ajal niigi õhenevat ressurssi. Eesmärk on õilis ning vajalik ja siinkirjutaja ei arva hetkekski, et reformi algatamine oli vale. Küsimus on selles, kas reformi tehti ainult paberil või sooviti reaalselt saavutada püstitatud eesmärki.

Kahjuks on vähemalt praegu tõsiselt põhjust kahelda soovitu kasvõi ligilähedaseski saavutamises. Efektiivsuse asemel tekkis kolme ametkonna põhjal ülisuur bürokraatiamasin, mis hakkas tegelema (nagu bürokraatiale iseloomulik) enda kaitsmisega võimalike muutuste vastu. Sellega kaasneb alati ebaefektiivne juhtimine ja organisatsiooni päise eemaldumine reaalsetest töötegijatest.

Sisejulgeoleku efektiivsust ei näita see, kui palju seal on tööl raamatupidajaid või kantseleitöötajaid, vaid palju politseiorganisatsioonile on tekkinud juurde reaalset võimekust kodanike igapäevase turvalisuse tagamiseks. Ehk teisisõnu, kui palju on tänavatel patrulle, kui kiiresti suudab politsei menetleda sündmusi ja muidugi avastada kuritegusid. Siia juurde käib ka politseiametnike motivatsioon teha “kohtadel” tööd, reageerida õigusrikkumistele ning ennetada neid. Tõhus ennetus on aga eelkõige politsei kättesaadavus, reageerimisvõime ning autoriteet.

Kui eelmised meie turvalisust mõjutanud skandaalid Viljandis ja Türil olid pigem emotsionaalset laadi, siis Ida-Viru n-ö taatlemisskandaal tõi välja vägagi emotsioonivabasid ja juhtimisvigadest pungil asjaolusid.

Esiteks ressursi jagamine. Prefektuuride ühendamise ajast peale on räägitud, et liitmise eesmärk on paremini ja otstarbekalt juhtida nii materiaalseid vahendeid kui inimesi. Eesmärk on sisuliselt täitmata. Kuidas nii?

Kui ühes regioonis, antud juhul Idas, jäi puudu taadeldud mõõtmisvahenditest, ei asutud kasvõi ajutiselt otsima asendusaparaate teistest regioonidest, vaid pandi ametnikud fakti ette. Mõõtke taatlemata vahenditega ja mis veel hullem, sooritage kuritegu: pange protokolli kirja teise, mõõtmiskohal mitte olnud aparaadi andmed. Hullem veel. Kohaliku juhi ebaseaduslikule korraldusele ei järgnenud organisatsiooni juhtkonnas resoluutset lähenemist ega kiiret tegutsemist. Pigem vastupidi, asja prooviti summutada.

Üks põhjus on kindlasti asjaolu, et politseiameti vastava valdkonna ehk korrakaitse juhid polnud toimunuga üldse kursis. Miks? On ju senises retoorikas õigustatud ülisuurt juhtimisaparaati sellega, et juhtimine peab olema valdkondadepõhine ning peadirektor on instants, kes niigi vähest ressurssi erinevate valdkondade vahel otstarbekalt ja vajadustekohaselt jagab. On arusaadav, et üle 6000-liikmelist organisatsiooni ei olegi võimalik juhtida ainuisikuliselt, vaid peadirektori poolt. Pea ja juht peab olema strateeg, visioonäär ning tema aparaat selle elluviija.

Antud juhul vabandab Raivo Küüt oma tegevusetust Ida juhtumi puhul sellega, et ta peab aastas läbi vaatama üle 200 teenistusliku juurdluse ning tegema neid puudutavad otsuseid. Formaaljuriidiliselt võib see küll nii olla, kuid konkreetne ettepanek peab tulema ikkagi sellelt inimeselt, kes valdkonna eest vastutab. Antud juhul saime me aga teada, et korrakaitse valdkonna juhid said kõigest teada alles nädalapäevad enne seda, kui kogu lugu “Pealtnägijas” ilmsiks tuli. Said teada ja hindasid õigesti, et tegemist on kriminaalkuriteoga. Praegu on faktide põhjal alustatud ka menetlust.

Riigi suurima uurimisasutuse juht ei saa aga lükata endalt vastutust sõnadega, et ta ei teadnud võimalikust kuriteost või et sisekontroll seda ei näinud. Tema aparaat võimaldab küsida mitu arvamust erinevatelt spetsialistidelt. Antud juhul ei saa pugeda kuidagi ka ressursipuuduse taha. Ameti ülisuur juhtimisaparaat ei saanud ju isegi teemas kaasa rääkida, kuigi inimesi peaks ju seal külluses olema.

Ei päde ka peadirektori vabandus, et alluvad tema korraldusi ei täitnud. Ei kujutagi ette, kuidas saab üks inimene ainuisikuliselt kontrollida korralduste täitmist nii suures organisatsioonis. Tekib küsimus, milleks siis see üle sajapealine juhtimisaparaat, kui nad kaasa ei saa rääkida.

Mis edasi? Kindlasti ei tohiks antud juhul jääda ootama. Iga tund ja päev on organisatsiooni lihtliikmete, “töömesilaste” jaoks demotiveeriv: kui juhid saavad vassida ja valetada, siis miks mitte meie? Kui juhid ajavad toimunu alluvate süüks, siis miks meie peaksime jätkama aateliste ja teotahtelistena? Need küsimused vajavad kiireid lahendusi ja otsuseid. Kõigest sellest oleneb aga omakorda sisejulgeolek ja turvalisus kui tervik.

Politsei vajab ühest küljest töörahu, kuid selle juhtimine vajab raputust. Selline suunatud täppisreform on aga palju keerulisem, kui asutuste ja nende töötajate liitmine ja lahutamine. See vajab väga selget poliitilist otsust, aga mitte nende edasilükkamist kaugemasse tulevikku.

Tänane politseijuht on küll paberil alles, kuid sisuliselt lauast lahkunud ja siseminister on otsuste ajatamisega organisatsiooni juhtimise ja vastutuse otseselt enda peale võtnud. Politsei päästmine ei ole enam pelgalt politsei asi. Järgmise politseid puudutava apsuga saab nüüd kaasneda ainult siseministri poliitiline vastutus. Taganeda pole kuhugi.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA