Tallinna võimuköök vajab moodsamaid retsepte

Valimiste eel räägitakse palju vastandamisest, ideedest ja lahendustest, aga ka sellest, millest valija võiks mõelda ja mida tahta. Tegelikkuses sarnaneb see aeg aga pimedas komberdamisega, kuna poliitikud sätivad vitriinile kreemikooke, arvestamata, et nälja kustutamiseks on ehk parem kiluvõileib või on vitriini silmitsejal lihtsalt janu.

Nii on ka esindusdemokraatiaga, toimigu see siis riigi või kohaliku elu tasandil. Kreemikooki pakutakse ülevalt alla teadmises, et kord nelja aasta tagant tehtud „koka maitsevalik“ on õige ja enne järgmisi valimisi pole mõtet uusi maitseelamusi pakkuda. Ehk siis demokraatiat võib võrrelda lihtsakoelisema köögiga, kus neljapäev peab olema kalapäev ja pühapäev pannkoogipäev ning hommikuti on alati puder. Osalusdemokraatia erineb aga kirjeldatust selle poolest, et iga päev, kui kogunetakse laua taha, otsustakse, mida kõlbaks täna ja homme süüa, milleks raha on ja kes vaaritab.

Oma olemuselt on köögile kõige lähedasem just kohalik omavalitsus, mistõttu toimivad siin ka kõige paremini osalusdemokraatia erinevad variandid. Võtame kaasava eelarveprotsessi, kus näiteks Tallinnal, nagu igal võimusubjektil, on oma kindel ring kohustusi, mida ta peab ära korraldama. Need ülesanded tulenevad seadusest ning nende täitmise osas sisuliselt valikuvõimalus puudub, kui mitte arvestada täitmise stiili ja protsessi kulgu. Samas on Tallinnal ka hulk vahendeid, mida omavalitsus jagab oma tahtmise järgi. Formaalselt teeb selle valiku ära volikogu. Suuresti on see valikuvabadus piiratud poliitiliste kokkulepetega, sest linnavalitsus sõltub volikogu seesmisest jõuvahekorrast.

Siit jõuamegi kaasava eelarvestamiseni, mida kasutavad mitmed Euroopa linnad ja asumid. Seal on kohalikud inimesed kaasatud otsuste tegemisse tihedamini kui kord nelja aasta jooksul. Teisisõnu tähendab see, et inimeste endi otsustada on, milline investeering teenib kõige paremini kas siis oma asumi, linnaosa või kogu linna huvisid. Näiteks eraldab linn linnaosale 100000 eurot ja annab aega rahvaalgatuse korras välja pakkuda, mida selle summa eest teha. Kas ehitada lastele suur mänguväljak, rajada moodne park, ehitada linnaossa oma väike kultuurimaja või teha midagi muud vajalikku? Siinkohal on tähtis, et pakkumised tuleksid elanikelt endilt ja mitte poliitikutelt. Linnaosa inimeste seas läbiviidav hääletus määrab lõpuks ära, milline objekt antud eelarvesumma eest valmib. Endal on ju hiljem hea sõpradele ja tuttavatele näidata, et näe, see hoone, plats või mis iganes sai püsti minu ettepanekul ja toel.

Osalusdemokraatiale arengule aitaks samuti kaasa Tallinna linnaosade iseseisvuse märkimisväärne laiendamine.  On ju Tallinna kõige väiksem linnaosa Pirita vähemalt 10 korda suurem Eesti keskmisest omavalitsusest.

Eestis on aastaid räägitud haldusreformi vajalikkuses. Ka Tallinn vajab haldusreformi, kuid pigem teises suunas. Iga linnaosa oma inimeste, erinevuste ja ajalooga väärib omamoodi lähenemist. Tallinna linnavalitsuse tegevus ja volikogus toimuv on täna ülimalt tsentraliseeritud ja seda tõenäoliselt nii pragmaatilistel kui poliitilistel põhjustel. Kui me valime demokraatlikul teel volikogu kõrvale ka linnaosade halduskogud, siis tuleb neile samuti anda õigus otsuseid teha ja mitte ainult arvamust avaldada. Seda õigust on neile vaja eeskätt detailplaneeringute ja  investeeringute osas, mis otseselt puudutavad piirkonna  territooriumi ja inimesi.

Keskmiselt mugava Eesti bürokraadi tüüpiline vastus sellele ettepanekule on: ei linnaosa, tema halduskogu ega ka elanik ei näe suurt ülelinnalist pilti ja ei oska seetõttu ka adekvaatseid otsuseid langetada. Või ei oska ta hoopis teha vajalikul määral poliitilisi otsuseid. Mida kaugemal keskaparaadist, seda maavillasemaks lähevad ju otsused. Siin tulevadki mängu vastutustundlikud poliitikud, kes peavad olema suutelised mõistma ja ka selgitama, milliste otsuste tegemine on kasulik linnaosale ja kuidas on need balansis linna tervikpildiga.

Mõistagi on vastav protsess koos läbirääkimistega ebamugav ja aeganõudev, mistõttu on palju lihtsam jääda esindusdemokraatia poolt serveeritud kööki, kus otsused on puhtpoliitilised ning mahetoit pole eriti moes. Mina pooldan keerukamat, inimesi sisuliselt kaasavat teekonda. Veel tahaksin anda kohalikele inimestele pädevuse kinnitada ametisse linnaosa vanem ja kutsuda linnaosa komisjonidesse sõnaõigusega ekspertideks asumiseltside esindajad. Nii läheb vist tõesti senine toiduvalmistamise rutiin paigast ära ja valitsemine pole enam mõnus ja turvaline protsess, vaid pidev tüli ja asjaajamine aktiivsete ahjualustega, kes tahavad pidevalt kulpi käest haarata. Loodan, et ka Teil läks mõte käima ja tekkis isu uuemate ja moodsamate demokraatiaretseptide järgi. Head isu!
Andres Anvelt, SDE Tallinna linnapeakandidaat

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA