Ühe inimliigi edulugu

HOMO ANONIMKA: Sotside paraadmunder Andres Anvelt kehastub antropoloogiks ning uurib, kust on pärit kaebuseid ja kommentaare kribav inimliik.

Peaminister Andrus Ansip teatas ühel oma pressikonverentsil, et tema täna online-kommentaaride tulevikku enam ei usu. Aastaid tagasi uskus, nüüd on aga nende poliitiline kasutegur olematu. Kuigi oma arvamusavalduses rääkis ta maailmavaate tutvustamisest ja heade mõtete propageerimisest, ei saa ütlemata jätta, et ka siis nagu ka praegu võis maailmavaatelisi kommentaare kohata suhteliselt harva. Ja kui kohtad, siis on need harilikult ka aumehelikult ja nimeliselt märgistatud. Anonüümsed kommentaarid on ikkagi jäänud sellisteks lahmivateks ja õelutsevateks viha- ja ehmatusaktsioonideks, mille eesmärk on võrreldav kivi aknasse viskamise või põõsast väljahüppava liputaja tegevusega.

Aastakümnetega pole asjad muutunud

Samas pani peaministri selline avaldus mõtisklema, et poliitikas pole suurt midagi aastakümnetega muutunud ning üheks eesmärgi saavutamisviisiks on jätkuvalt vastase füüsiline või moraalne kõrvaldamine. Tänases globaalses infoühiskonnas viib moraalne kõrvaldamine tihtipeale paremini ja kiiremini eesmärgile kui kellegi troika ette saatmine või küüditamine.

Siit ka minu suhtumine anonüümsetesse kommentaaridesse, mida lubage edaspidi tekstis nimetada oma algupärasuse tõttu nõukogudelikuks „anonimkaks“.

Kunagi kui Eesti tõsteti Nõukogude Liidu sõbralikku perre, siis tekkis ka ju paljudel meie kurnatud kaasmaalastel suur soov oma arvamust avaldada kas naabri, üleaedse või töökaaslase amoraalse, nõukogudevastase või muu kirjutajale ebameeldiva iseloomujoone või inimliku kadedusega looritatud olemuse kohta. Sisuliselt kasutati seda võimalust kõikvõimalikes olukordades ja tihtipeale oli eesmärk vägagi proosaline: kõrvaldada inimkonkurent kas oma karjääriredelilt, mingi soodustuse või õiguse saamise järjekorrast või lihtsalt parandada oma sisese mina heaolu kadeduseobjekti kõrvaldamise kaudu.

Ei ole ju saladus, et seda olukorda kasutas ära nii partei kui ka tollane valitsus. Esiteks oli „anonimka“ kirjutaja hea lahendus kuhjuvatele poliitilistele inimprobleemidele, teiseks aitas ta hoida pööblit ka suhteliselt odava hinnaga kontrolli all. Alati sai korraldada „anonimka“ kirjutaja suhtes omakorda „anonimka“ ja sellise risthirmuga saavutada valitsevale korrale sobiliku inimliigi „homo anonimka“ kujunemine.

Evolutsioon nutikaks kaasaegseks

Aastakümnetega olukord muutus ning mingil hetkel tunnistas isegi Nõukogude aja au, uhkus ja südametunnistus ehk partei, et „anonimkade“ toel kaugele ei jõua ning vaikselt tekkisid nii partei kui ka täitevvõimu asjaajamisse uudsed eeskirjad: „anonimkadele“ mitte reageerida, võimalusel tuvastada isik ja nõuda talt isegi selgitust, millele ta väited tuginevad ja kas ta lihtsalt ei ole seltsimehe suhtes pahatahtlik. See muutus moodustas isegi ühe osa administratiivaparaadi ümberkorraldamisest, mida nimetati tollal sotsialistliku seaduslikkuse tagamiseks.

Samas ei suutnud väline muutus täiel määral suretada välja „homo anonimkat“, kuna tollase aja ja vaimu rammus pinnas kandis edasi enamjaolt kollektiivse, kuid sellest tulenevalt suuresti anonüümse mõtlemisalge eeliseid. See on ju ka mugav ja suhteliselt vastutustundetu lähenemine maailma asjadele. Kui hundikari murrab, siis eemaltvaatajale jääb ka arusaamatuks, kes kust näksib.

Ka nüüd, aastaid hiljem, tundub, et anonüümse kamba vaim pole kuhugi kadunud ja „homo anonimka“ on evolutsioneerunud nutikaks kaasaegseks. Kuigi peaminister on tunnistanud, et aastakümne tagused meetodid eriti enam ei tööta ja on vaja uut lähenemist poliitikategemisele, ei ole põhjust arvata, et nõukaaegne inimliik tagasi ajaloopõõsasse taganeb. Ta proovib pigem leida endale uut toitumiskohta ja otsida oma kollektiivsele ajule õigustust.

Tallinn teeb „anonimkad“ süsteemi osaks

Tallinna linnavõim on isegi tema tegevuse ametijuhendisse sisse raiunud ehk teisisõnu „homo anonimka“ kui ohustatud liigi ära seadustanud. Kuigi nõukaaeg on hakanud ajaloohämarustesse kaduma, ei tule mul oma noorusest meelde ühtegi tööle määramise käskkirja, kus muuhulgas oleks ametiülesandeks määratud anonüümkirjade massiline postitamine kõigi nende vastu, kes lähevad oma arvamustes ja tegevustes partei põhiliiniga vastuollu. Kui 1980ndatel võis anonüümkirjadega teisi halvustanud paharet isegi seltsimeheliku kohtu ette sattuda, siis nüüd on „homo anonimkalt“ võetud isegi hirmutunne sattuda IP-aadressi avalikustamise kaudu avalikku häbiposti. Kuidas sa ikka tublit töömeest karistad tubli töö eest? Eriti kui viimasel on teha tähtis töö sopaloopimisel ja pinge tulenevalt tänapäevasest info- ja uudisterohkusest kasvab üle pea.

Võib-olla on minu poolt ebaõige võrrelda tema tegevuse avalikustamist ka häbiposti sattumisega, pigem on see võrreldav tsunftisisese teenistuslehega, kust otsitakse kolleegide ja mis kõige tähtsam, karjajuhi tunnustust raske töö ja kannatuste eest uskmatute pööramisel õigesse maailmakäsitlusse.

Uurimismaterjali peaks jätkuma

Ka antropoloogidel tasuks seda inimliiki uurida. Materjali peaks jaguma, kuna ka poole sajandi tagustest „homo anonimkadest“ on osa veel kindlasti elus ja rivis ning mõni ehk on teinud läbi tõsise evolutsioonilise arengu koopamaalingutelt küberajastusse.

Oleks ju huvitav uurida, millal antud isendil tekib rahuldus, kas põõsast välja ehmatama hüpates või põgenedes, kas juba näppides või alles lõpetades? Kuidas ta ise suhtub oma kätetöösse? Kas teeb oma taiestest koopiaid neid taas ja taas imetledes ning uutele sisenejatele koolitust pakkudes või hoopis taas ja taas tehtut kahetsedes, kuid sõltuvusest puretuna kiusatusele alla andes? Kas ta varjab oma tegevust teiste eest kiivalt või uhkustab nagu salatsunfti liige kitsas ringis oma saavutuste ja ohvrite nimekirjaga? Kas nende lähedased ja sõbrad teavad nende teisest minast või varjavad nad oma mutatsiooni kiivalt nagu doktor Jekyll ja mr Hyde ühes isikus?

Nii, et „homo anonimka“ ei ole kadunud kuhugi, kuigi peaminister on märku andnud tema ajastu lõpust. Ta vegeteerib edasi, paljuneb ning näeb vaeva, et „homo sapiensile“ selgeks teha, et ta on üks mõttetu intelligendist juut, keda peaks vagunisse panema ja kaugele ära saatma.

Miks ära saatma?

Sest surmanuhtluse taastamine võtab palju aega, aga valimised on peaaegu igal aastal.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA