Vastne justiitsminister tahaks Ida-Virusse rohkem Eesti riiki

Eelmisel reedel väisas Andres Anvelt esimest korda justiitsministri­na Ida-Virumaad. Milli­sena näeb vastne mi­nister maakonda, püü­dis Põhjarannik selle visiidi käigus teada saada.

Olete oma ministriksoleku aja esimesel Ida-Viru visiidil. Mis on selle eesmärk?

Olen täna juba külastanud Viru vanglat, kohtunud Jõhvi kohtumajas mitmete inimes­tega ja loonud endale pildi, mis võiks olla prioriteetsem näiteks kohtu- ja prokuratuurisüsteemis. Aga pikk päev on ees ja muljeid saab jaga­da alles pärast Narva visiiti, kus seisab peale sotsiaalde­mokraatidega kohtumise ees Narva kohtumaja külastus. Olles käinud mõni päev tagasi Tartus, kus asub ringkonnako­hus, millele Ida-Virumaa koh­tu poolest allub, olen kuulnud kriitikat, et Narva kohtuotsu­sed on problemaatilised.

Tahan kuulda, mis võivad olla sealsed probleemid. Olen kuulnud seda, et kaadri voo­lavus on Narva kohtumajas suur. Ka kohtusüsteem pole vaba probleemidest, mis on Ida-Virumaal näiteks sisejul­geoleku alal. Endise politsei­niku ja õiguskomisjoni liik­mena tean seda, et sisejulge­olekus, tänavapatrullis, kriminaalpolitsenike hulgas on probleem kaadri voolavuses, selle vähesuses. Kogu jus­tiitssüsteemi alus on kohtunikkond – kui seal on voola­vus, on kuskil probleem.

Mida peate silmas selle all, et kohtuotsused on prob­lemaatilised?

Pigem on Narvas õigusabi pakkumine problemaatiline. See võib tuleneda eelkõige advokaatide ja juristide puu­dusest Narvas, probleemiks on ka õiguskeele oskus. Kõik see mõjutab kaudselt kohtus­se pöördumise kvaliteeti ja seeläbi kohtust soovitud tu­lemusi.

Milline on teie üldine, va­rem välja kujunenud pilt Ida-Virumaast?

Olen alates 1990. aastatest tänu politseitööle Ida-Viruga seotud olnud. Probleem on see, et Eesti riiki on siin ala­ti vähe kohal olnud. Kuidas jõudis näiteks järjekord Ida-Virumaale riigile oluliste si-sejulgeolekuobjektide ehita­misel: politseimajad, Jõhvis asuv kaitseväeosa? Need kõik on saanud viimasena valmis, kuigi – arvestades muutusi piirkonnas üleminekul ühest riigikorrast teise, kui siin oli kõige suurem sotsiaalmajan­duslik lõhestumine, krahh; kui nõukogudeaegne suurtööstus lakkas olemast – riik oleks pi­danud siin olema rohkem ko­hal kui kuskil mugavamas ko­has. Külastasin täna ka vang­late ametit ja arvan, et riigi üksusi, mida siia tuua, on te­gelikult veel – mul on selle kohta mõtteid ka justiitssüs­teemist. Olen sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale too­mise tuline toetaja, sest siin oleks see väga märgiline.

Sellest on palju räägitud, aga see on jäänud sõnakõlk­sutamise tasandile…

Siin on vaja poliitilist kok­kulepet. Poliitikud on olnud mõjutatud ka sisekaitseakadeemia lobitööst, mida on ol­nud harukordselt palju, mis on mu meelest arusaamatu. Me ei räägi ju avalik-õiguslikust ülikoolist, vaid riigi kut­se- ja rakenduskõrgkoolist. Teemat on kogu aeg edasi lü­katud. Kindlasti on see väga eelarveline küsimus – kui võ­tame järgmiste aastate suuremad ehitused, investeerin­gud infrastruktuuri, siis lähe­ma paari aasta jooksul ma se­da kolimist ei näe, aga nelja aasta perspektiivis küll.

Kui räägitakse, et sellega kaasneb julgeolekurisk – mis risk see on?! Eesti on niivõrd väike, et asukoha mõttes pole vahet, kas see asub Ida-Virus või Tallinnas. Kui räägime, et inimesed ei tule siia tööle, tu­leb luua tingimused, et inime­ne tahaks siia tööle tulla. Te­gu ongi rakenduskooliga, kus põhiteadmised peavad andma praktikud – needsamad polit­sei-, pääste- ja vanglaametni­kud, kes juba töötavad. Me ei pea tegema sisekaitseakadeemiast akadeemilist kooli – see nimi on veidi eksitav.

Kas lühike aeg, mil jõuate ministriametis olla, ei tekita­nud kõhklust?

Poliitik teab alati, et see aeg võib olla veel lühem. Hommikul lähed tööle ministrina ja tunni aja pärast helis­tad naisele, kas ta saaks sulle järele tulla, sest autojuhti sul enam ei ole: valitsus läks laia­li, juhtus midagi, mille eest pead vastutuse võtma. Samas julgen öelda ka seda, et min­na üheks aastaks ministriks – aasta pärast on ju riigiko­gu valimised – ei tähenda se­da, et ei pea pingutama; aas­ta pärast jätkad võib-olla sa­mas või mõnes teises minis­teeriumis.

Paraku on üks märksõna, mis paljudel Ida-Viruga seon­dub, korruptsioon. Miks see nii on?

Siin mängib rolli ka erisu­gune inforuum. Uuringud näi­tavad seda, et vene keelt kõne­levatel inimestel, kes on Vene inforuumis, on korruptsioonitajumise ohutunnetus mada­lam kui Eesti inforuumis oli­jail. Seetõttu on prokuratuur alustanud projekti, mille si­su selgub lähiajal, sellest, kui­das tutvustada korruptsiooni teemat nt vene ajakirjanike koolitamise kaudu: mis üld­se on korruptsioon ja kuidas seda tunnetada. Teine asi on juba mainitud riigi väiksem kohalolu. On vaja saada tead­likuks ka selles, et korrupt­sioon teeb meie igapäevaelu palju kallimaks.

Teil on vedanud – teid pole lükatud Euroopa Parlamendi (EP) valmisteks peibutuspar-diks, saab tegelda ministriasjadega.

Kibeda lahingu pidasin ma­ha Tallinnas ja peab olema väike taastumine pärast KOV-valimisi. Mul kindlasti ei ol­nud soovi EP valimistel kan­dideerida, aga see ei tähen­da seda, et ma neil valimis­tel kaasa ei lööks. Kui arva­ta, et minu päevakavas ei ole mingeid EP valimistega seo­tud punkte, on see väga vale. Ministritööst vaba aeg, mit­med nädalavahetused möödu­vad mitmesugustes oma era­konna kandidaate toetavates aktsioonides.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA