Viie aastaga on narkosurm röövinud meilt 621 elu ehk Misso või Kareda valla jagu inimesi

„Viimase kümne aasta „Narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012“ on täielikult läbi kukkunud.“ Nii väitis Eesti Politsei esindaja. Kas selle väitega saab nõus olla?

Vabariigi Valitsuse kodulehel paikneva sama strateegia 2011. aasta elluviimise raportis kõlab ju samas palju positiivset. Kindlasti on tehtud suuri projekte, kasutatud vajalikul määral euroraha ning peetud tähtsaid ennetusüritusi. Küsisin selle valguses omalt ühelt vanalt „kliendilt“ politseiajast, kes vahelduva eduga on proovinud ennast ravida, taas süstla otsa kukkunud, taas ravida ja taas valele teele ära keeranud, kuid püsib kogenud tarvitajana siiamaani veel elus: kas ta nii-öelda registreeritud narkomaanina on valitsuse töövõitudest teadlik?

Kahjuks ei teadnud tema, kes ta on otseselt üks võimalikest sihtgruppidest, sellise strateegia olemasolust midagi. Tundub, et tema ongi üks ennetamise probleem ja strateegiat tahetakse ellu viia läbi probleemsete väljasuretamine.

Seda tõestab fakt, et kui strateegia algatamise aastal oli Eestis 38 narkosurma aastas, siis tänaseks päevaks on see kasvanud 160ni. See on kaheksa korda kõrgem kui Euroopas keskmine narkosurmade suhe elanikkonda.

Tihtipeale arvame, et uimastiprobleem ei puuduta korralike peresid ning edukaid noori ja üldse on see mingi kauge mure, kaugem kui igapäevane oht sattuda liiklusõnnetusse. Narkosõltlased on endale sellise saatuse ise valinud ning tegelegem parem tähtsamate küsimustega. Loodus valib oma tee ise ja tugevamad peavadki ellu jääma.

Enne kui ennast sellisesse mugavasse positsiooni sättida, tasuks aga mõelda hetke selle peale, et 160 üledoosi surnu, enamasti noore ja kogenematu proovija asemel otsivad diilerid uued ja värsked ohvrid ning kuna kõik kohe ei sure, siis tekibki lumepalli efekt ja surmade arvukus aina suureneb.

Üks eluline näide minu enda tutvusringkonnast, ühest perest, kus keegi ei uskunud, et uimastioht võib ka üle nende läve astuda. Korralik Tallinna perekond, kes kasvatas oma lapsi paremas usus ja heal materiaalsel tasemel, ei uskunud kuni oma perepoja üledoosist põhjustatud surmani, et midagi on kehvasti. Õppeedukuse allakäiku ja suurenevaid rahavajadusi põhjendati puberteedieaga ning noore inimese eneseotsingutega. Vanemad olid pidevalt tööl ja märkasid probleemi alles siis kui kõik sai otsa. Surm oli teinud oma töö seal, kus teda kõige vähem oodati.

Kogu narkoennetuse valdkonda on haaratud erinevad ministeeriumid nagu sotsiaal-, haridus- kui ka justiitsministeerium. Jõudu peaks nagu koos palju olema, kuid kas ka reaalset soovi? Nii, et kindlasti pole põhjus ainult politseitöös. Samas peegeldub probleem meile enim tänavatelt, mistõttu oluline roll surmade vähendamiseks lasub ikkagi sisejulgeolekul.

Siseminister on põhjuseks toonud valge hiinlase nimelise narkoaine ehk fentanüüli rohkust uimastite turul. See on tõesti tappev aine, mis liigub käest kätte väikestes kogustes ja on üledoosi korral surmavalt ohtlik. Ja muide turul juba üle kümne aasta. See aine pole uudis, millest minister räägib. Seda, et tapab kiirelt ja efektiivselt teavad need, kes seda sisse toovad ja ka muidugi need, kes seda müüvad. Sisuliselt külvavad tänavadiilerid teadlikult surma ning riskivad vahelejäämise korral vaid kuni kolmeaastase vanglakaristusega. Kui sellegagi. Nimelt on viimaste aastate jooksul juba aastaid trend, et politsei sisuliselt tänavadiilerlusega ei tegele.

Selle tõestuseks kõlbab tõsiasi, et näiteks võrreldes 2008. aastaga on väikeste kogustega hangeldajatega ehk diileritega seotud menetluste arv langenud 190 võrra ja kukkunud alla saja menetluseni aastas.

Teisisõnu on narkosurmi pea kaks korda rohkem kui väikehangeldajatega seotud menetlusi. Miks? Esiteks on põhjus ressursis. Kriminaalpolitseinike töö tänavatel on kallis väljaminek, mis alati käega katsutavaid tulemusi ei too, kuid ületundide ja lisajõududega seotud kulude arv on suur igal juhul. Teiseks eeldab selline töö korrakaitsepolitsei prioriteetide ümberkorraldamist. Kiiret reageerimist väljakutsetele, mis on seotud võimalike narkovahendustega tänaval, klubides, kus iganes diiler oma „surma“ proovib müüa. Samuti on probleemiks kallid ekspertiisid, kus hind on sisuliselt sama, kas on tegu grammi või kiloga.

Mida sa neid gramme ikka korjad ja diilereid solgutad, kui palju kõlavam on suurte narkokoguste ja nö projektijuhtide (siseministri sõnaseade) rajalt maha korjamine. Kuigi viimase aastakümne jooksul on kasvanud raskete narkokuritegude karistused lausa eluaegseni, pole see aga üldises narkoainete kättesaadavuse trendi vähenemisele viinud. Kui jaemüük on piiramatu, siis ühe tabatud hulgikaubitseja asemele kerkib koheselt uus. Tähendab ka strateegia alusel valitud taktika ei tööta.
Miks nii? Kui strateegia algusaastatel tehtud narkootikumide kättesaadavus

Tervisearengu Instituudi uuringu kohaselt olid mõnuaineid tarvitanud 24 protsenti noortest, siis 2012 uuringus juba 32 protsenti. Neid numbreid vaadates ei saagi teistmoodi arvamust tekkida. Olenemata sellest, kui palju on tehtud igasuguseid erinevaid ennetusprojekte, liigub narkolaev ikka omasoodu. Loogiline järeldus on, et ennetuse sihtgrupi sadamasse pole ta sisuliselt jõudnud.

Kurva kokkuvõttena peab tõdema, et viimase viie aasta jooksul on narkosurm röövinud meilt 621 inimelu ehk näiteks Misso või Kareda valla jagu inimesi. Kusjuures erinevus meie väikeste valdadega on see, et enamus 621st olid valdavalt noored inimesed. Uue rahvaloenduseni on aga jäänud vähem kui üheksa aastat.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA