Viimasel ajal on olnud täitsa hullud päevad, nagu Stockmannis

Ajasime keset töönädalat juttu endise kriminaalpolitseiniku ja sotside linnapeakandidaadi Andres Anveltiga. „Viimasel ajal on olnud täitsa hullud päevad, nagu Stockmannis,“ ütleb ta oma tegemiste kohta ise.
Mälumängus „Mis? Kus? Millal?“ läks teie võistkonnal päris hästi.

Mis oli kõige huvitavam küsimus, millega selles saates kokku puutusite?

Minu jaoks kõige naljakam, aga samas kõige piinlikum oli see küsimus, millele ma ei osanud ise vastata – see puupulk ja kruvi, mis oli Aafrika pudeliavaja. Kamraadid on pärast selle üle nalja heitnud, sest kellelgi on isegi olemas pilt, kus ma Aafrikas Kilimanjarot vallutades kuskil vahelaagris seda kasutan. Aga nii see on, et saates on ikka närv sees ja kõige elementaarsemad asjad tihtipeale ei tulegi pähe.

Olete Facebookis üks kõige populaarsemaid riigikogulasi – teil on seal üle kahe tuhande sõbra. Ometi on teie viimane postitus juba pool aastat vana. Miks te veebis rahvaga ei suhtle?

Tegelikult ma olen väga aktiivne Facebooki kasutaja, aga ma kasutan seda privaatvestlusteks, mis ei ole teistele näha. Tänagi olen juba vähemalt kolme inimesega vestelnud. Päris küla peal mulle oma mõtete ja muredega hõisata ei meeldi – ma ei tea, võib-olla minu endisest taustast tulenevalt. Harva panen ka midagi üles, aga tõesti harva. Ei ole seda aega. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes armastab arvutis istuda. Mul endal on piinlik hakata oma Facebooki-kaaslasi tüütama poliitiliste loosungitega – selleks on mul olemas oma blogi andresanvelt.com, mis uueneb iga päev.

Mis on teie hinnangul kõige rängemad vead, mida Eesti sisejulgeoleku juhtimises on viimastel aastatel tehtud?

Mina ei pea valeks seda, et ühendati politsei, piirivalve ja toll – see on loogiline areng. Aga kuidas seda tehti… Neljal politseiprefektuuril võeti ära sisuline otsustus- ja vastutusõigus. See demotiveerib inimesi, kes kohtadel töötavad, kui nad teavad, et prefekt on rohkem nagu esindusisik – ta ei võta tööle, ta ei lase lahti, ta ei tee olulisi otsuseid, mis puudutavad igapäevatööd. Politseisüsteem tsentraliseeriti üle ja selle tulemuseks oli ka Küüdi lahkumine. Ta ei suutnud seda ülisuurt aparaati enam hoomata. Teine asi, mis on sellega kaasnenud, on, et nii kui inimesed jõuavad pensioni-ikka, siis sisuliselt samal päeval nad ka lahkuvad organisatsioonist, sest meie riik mängib nende õiguslike ootustega pensioni suhtes. Kolme aasta jooksul on politsei pensionisüsteem kaks korda pea peale pööratud. Selline ebastabiilne süsteem demotiveerib neid inimesi, kes on kõige väärtuslikumas eas ja kõige suuremate kogemustega.

Aga Tallinna linna juhtimises?

Tallinnas näen ma sisuliselt sama asja. Linn on metsikult ületsentraliseeritud. Valitseva autokraatia eesmärk on küünte ja hammastega võimust kinni hoida ja vastanduda riigi poliitikale – linnaelanike arvelt teostatakse erakondlikku poliitikat. Ainupartei võim, ükskõik, kas omavalitsuse või riigi tasemel, läheb paratamatult kontrolli alt välja ja siis tekib korruptsioon ja kaugenemine ühiskonnast. See pole lihtsalt enam vajalik – sa ei pea pidama dialoogi ei oma partneri ega ka elanikkonnaga. Kokkuvõttes tekitab see seisaku. Tallinn on tegelikult ju üks meie edukamaid omavalitsusi, aga nende aastate jooksul oleks Tallinna areng võinud olla tiba kiirem ja rohkem tulevikku vaatav. See pidev lappimine ei toimu ju ainult tänavatel, vaid ka sotsiaalsfääris. Me ainult lapime, aga edasi ei liigu.

Kas sotsid lähevad vajadusel Tallinnas Keskerakonnaga koalitsiooni? Või on tõenäolisem uus kolmikliit teie ja paremerakondade vahel?

Sotsid tunnevad end praegu Tallinnas üsna kindlalt. Saame kaubelda ükskõik, millise partneriga, et meie programmist läheks võimalikult palju sisse. Mitte mingil juhul ei lähe me võimule ainult võimu enda pärast. Meie eesmärk on ikkagi palju laiem – muuta elu kogu riigis. Õuekrantsiks me kellegi juurde ei lähe ja oma vanu vigu kordama ei hakka. Ükskõik, kellega seda koalitsiooni teha, on kõige olulisem, et leppes oleks sees võimalikult palju meie prioriteete.

Ja kuidas kavatsete linna õigetele rööbastele juhtida, kui teil peaks see võimalus tekkima? Mis oleks esimesed sammud?

Kõigepealt tuleb paika panna järgmise aasta eelarve. Ja kohe teine samm sinna kõrvale… Mina pean end suhteliselt moodsaks ja kaasaegseks inimeseks ja mina ei mõista, mispärast peab kogu aeg kartma erinevate kodanikuühenduste arvamust või koostööd nendega. Tallinn vajab koostööks oma elanikega täiesti uut metatasandit. Meil on isegi kõige väiksemad linnaosad kümneid kordi suuremad kui keskmine Eesti omavalitsus. Neil peaks olema tunduvalt rohkem õigusi oma elu ja identiteedi korraldamisel. Kui me valime linnaosas volikogu kõrvale halduskogu, mispärast me siis kardame, et linnaosavanem otsustatakse selle halduskogu poolt? Vanad politikaanid hõõruks mulle kohe nina alla, et lased endale ise jalga – ta võib tulla ju opositsioonist. Aga see tekitabki just dialoogi ja parima lahenduse otsimist. Me võime teha ükskõik mida, aga kui me teeme seda poliitilises kammitsas ja me ei tea, kas linnaelanikul on seda üldse tarvis, siis tuleb see bumerangina tagasi. Asumiseltsidel peaks olema suurem õigus oma kodukoha asjades kaasa rääkida. Võim peab olema inimese jaoks, mitte inimene võimu jaoks.

Kas poliitika kõrvalt lugemiseks/kirjutamiseks aega jääb? Mis on viimane hea raamat, mida lugesite?

Artikleid loen ja kergemaid raamatuid. Praegu on pooleli Kivirähu viimane raamat. Ta on üsna teistsugune – hoopis teistsugune Kivirähk kui see, kellega oleme harjunud. Kriminulle ma ei loe, neid ma miskipärast ei suuda lugeda.

Millised mõtted teil endal autorina peas mõlguvad? Kas mõnd uut romaani ei ole sündimas?

Mul on paar projekti pooleli, aga need on juba mitu aastat pooleli. Kui oled valinud selle tee, mis mina ja tahad seda teha tõsiselt ja töiselt, siis võid küll enne magamaminekut mõtiskleda, mis teemat pidi sa oma projektis edasi läheksid ja võib-olla isegi selle mõtte arvutisse kirja panna, aga see ei ole kirjutamine ja kirjutamine on tõesti praegu kõrvale jäänud. Aga rahustan ennast mõttega, et kui see aeg jälle tuleb, ja ta kindlasti tuleb, siis olen jälle elukogemuse võrra rikkam ja vaatan asju teise pilguga.

Kuidas te suvel puhkate?

Vot seda ma ei tea. Sama asja küsis mult eile abikaasa Kärt ka – et noh, kas teeme ka midagi suvel? Proovin sättida need valimiste-eelsed asjad niimoodi, et saaks kuskil kümneks päevaks või nädalaks teha väike tiir väljaspool Eestit, kasvõi näiteks autoga. Kus, seda veel ei tea. Me ei ole seda veel rääkinud. Alati mõtled, et natuke aega veel on, kuigi aknast välja vaadates tundub, et varsti peab minema jõulukinke ostma. Meil on üks ideaalne koht puhkuseks. Läti piiri ääres Viljandimaal, kus elavad minu äi ja ämm. Seal proovime veeta kõik vabad nädalavahetused. Seal on korralik talu, palju metsa ümber – kõik, mida ühele Eesti inimesele vahel tarvis on.

Delfi

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA