Virumaa Teataja: Punase elav­hõbeda jälil

Üks mees istus mere ääres, rääkis mõttes iseendaga ja sepistas klahvide klõbinal punast elav­hõbedat. Andres Anvelt vormis kriminaalpolitseis kogetu romaaniks.

Tal ei olnud kunagi plaanis kirjutada raamatut. Aga elu arvas teisiti.

“Olin kõva spordipoiss, õppisin vahepeal FBI akadeemias, kus tehti karmi trenni. Proovisin Eestis seda jätkata, aga mis siin salata, pärast sünnipäeva ei tohi minna väga kõvasti jooksma,” rääkis Andres Anvelt kirjandusklubilastele Lääne-Virumaa keskraamatukogus esimese romaani eellugu. Tema võttis aga ette FBI jooksu ja lõpetas kiirabihaiglas. Kolme päeva pärast sai küll välja, aga arstid soovitasid tööst eemal olla.

Istus siis mees Saaremaal Rüütli spaas ja “õudselt igav oli”. “Võtsin arvuti ja läksin mere äärde. Eks mul kripeldas kriminaalpolitseist äraminek sees. Psühholoogi asemel rääkisin iseendaga. Vahelüliks võtsin arvuti. Hakkasin kirjutama. Kirjutasin neli aastat,” meenutas Anvelt.

Vahepeal proovis ka kirjutamise teooriat uurida, aga sai aru, et selline planeerimine, mis meenutas magistritöö kirjutamist, talle ei sobi. “Ei saa kirjutada hingest plaani järgi raamatut. Tegin, nagu tint käest välja tuli. Ausalt öeldes see aitas õudselt hästi. Kui oled ikka 18aastasest peale teinud ühte tööd 16 aastat, siis see üleminek on väga raske, aga iseendaga rääkimine ja raamatu kirjutamine võttis psüühilise koorma maha,” rääkis ta.

Kui raamat aastal 2007 ilmus, tuli Kris Taskalt pakkumine teha selle põhjal film. “Kõige suurem viga oli, et võtsin stsenaariumi kirjutamise enda peale,” tunnistas Anvelt. Kuna pooleteisttunnise filmi stsenaarium mahub 50 leheküljele, siis 280 lehekülge oli liig mis liig ja “lõpuks režissöör Andres Puustusmaa tegi ikka seda, mida ta tahtis” madala ehk viie miljoni kroonise eelarve võimaluste piires.

Andres Anvelt tõlkis “Punase elavhõbeda” vene keelde ning on uhke, et tema kui “eesti kirjatsura” teost suudeti müüa 2000 eksemplari.

“Kirjanikuks ma ei julge ennast nimetada enne kolme raamatut,” lisas ta.

Tagasisidet raamatule on olnud mõnesugust: sealt otsitakse tihtipeale ennast või küsitakse, kas mõni tegelane on see või teine inimene. “Ütlen, et ei ole, see on üldse välja mõeldud inimene. Selle peale öeldakse, et ma tean küll, et see olen tegelikult mina, aga sa ei taha rääkida.”

Selles, et koolis “keskpäraselt õppinud paharet” miilitsakooli sattus, oli oma osa soovil saatust üle kavaldada ehk kui ajaloolasest vanaisa oli maha laitnud noormehe soovi tema jälgedesse astuda, sest sellesse ametisse on valetamine sisse kodeeritud, ja isa jälgedes TPIs au­to­asjanduse õppimine takerdus kõrgema matemaatika taha, otsustas ta Nõukogude armeest pääsemiseks ja pruudi lähedale jäämiseks astuda miilitsakooli. Aasta oli 1987.

“Oli aeg, kui mõisteti, et vanamoodi edasi ei saa, ja miilits hakkas otsima noori eesti poisse, kes tuleksid õppima. Aga kui pruut miilitsakoolist kuulis, jättis mu kohe maha,” kõneles Anvelt.

Kahe aastaga jõudis õpitav amet meeldima hakata ja lõpetamisel sattus Anvelt kriminaalpolitseisse. Esimene suurem komandeering tõi ta Rakverre, uurimaks mitme inimese tapmise lugu. “Seesama 90. aastate algus on võrreldav sõjajärgsete perioodidega, kus politseisse tulid noored poisid, kes olid ilma eriliste teadmiste, oskuste ja kogemusteta, tihtipeale ei jõudnud kogemused karjäärile järele, sestap hakati kõrgkoolides kaugõppes õppima,” meenutas ta.

Aastatel 1993–1994 üritasid inimesed hästi ruttu rikkaks saada, sellega kaasnes ligi 400 tapmist aastas. “Punases elavhõbedas” käib jutt ajast, mis pani inimese, kel polnud oskust teha valikuid, niisugusesse renni, et ta oli vooluga kaasa kistud ega suutnud sellest välja ujuda, tõdes Anvelt.

“90. aastate algus on periood, mida on Eestis veel suhteliselt vähe uuritud. Kui kirjutasin “Punast elavhõbedat”, sain aru, et seda peab kirjutama võimalikult ilukirjanduslikult, mitte väga dokumentaalselt. Kuigi ütlen ausalt – kõik, mis seal toimus, on tõestisündinud lood. Sinna on kirjutatud reaalsed inimesed, reaalsed sündmused; see on fantaasia vallast, kuidas need inimesed on omavahel seotud, kuidas suhtlesid ja mis tundeid võisid tunda, kuidas nad võisid maailma näha. Ega ma ei ole kõigi nende hinge pugeda saanud, kuigi politsei- ja kriminaalpolitsei töös proovisin ka kõige hullema kurjategijaga, aastaid hiljem isegi Ustimenkoga, rääkides pugeda tema hinge, aru saada, mis on sundinud teda seda teed minema. Ma pole näinud ühtegi sellist kurjamit, kes on teinud koletuid tegusid ja inimestele õnnetust kaasa toonud, kuid kelle sees poleks olnud peidus samasugune inimene, nagu me enamik oleme,” rääkis Anvelt.

Raamat “Direktor” lähtus Tallinna keskturuga seotud protsessidest ja sündmustest, tapmistest ja palgamõrvast. “Selle kuriteo avastamine oli ajaloolise märgiga – see oli esimene organiseeritud kuritegevusega seotud palgamõrv, mis suudeti puhtalt avastada tellijast täideviijani,” ütles Anvelt. Kohus luges toona kaudsed tõendid rahuldavaks ning selle kurteo avastamine andis kriminaalpolitseile tugeva tõuke arenguks, rääkis Anvelt teose elulisest taustast.

Viimasel ajal on Andres Anvelt taas kirjutanud. Ootel on idee jäädvustada Ustimenko, Eesti viimase 20 aasta suurim antikangelane. “Kindlasti huvitab mind meie superspiooni Herman Simmi lugu,” nimetas ta.

“Kirjanik võtab raamatu aluseks mingisuguse isikliku kogemuse – on see lapsepõlves muistendi kuulamine, katkend unenäost, nähtu põhjal fantaseerimine. Olen raamatutes kõik ära öelnud 90ndate kohta. Nüüd on aeg läheneda temaatikale teisest aspektist,” sõnas Andres Anvelt.

Virumaa Teataja

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA