Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 vastuolust põhiseadusega

Esimees Ene Ergma
Alustame tänase päevakorraga, see on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Eiki Nestori, Helmen Küti, Indrek Saare, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Kajar Lemberi, Kalev Kotkase, Marianne Mikko, Mart Meri, Rannar Vassiljevi, Rein Randveri, Sven Mikseri, Urve Palo 20. veebruaril sel aastal esitatud arupärimine võlaõigusseaduse § 134 lõike 3 vastuolu kohta põhiseadusega (nr 123). Ma palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti!

Andres Anvelt
Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Tere päevast, keda ei ole näinud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni arupärimine puudutab võlaõigusseaduse pügala 134 lõige 3 vastuolu põhiseadusega. Tutvustan teile natukene tausta.
15. veebruari käesoleva aasta ERR-i saates Pealtnägija näidati lõiku Hillar Koitla kaasusest moraalse kahju hüvitamise nõudmisel Joosep Laiksoolt, kes süülise autoõnnetusega põhjustas kodanik Koitla vanemate surma. Saates juhiti tähelepanu asjaolule, et nii antud kaasuses kui paljudes teistes on kohus oma otsuse tegemisel võtnud aluseks võlaõigusseaduse § 134 lõige 3, mille kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad surma saanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.
Samas ütleb põhiseaduse § 25, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Antud põhiseaduslik õigus on oma sisult, vähemalt tundub niimoodi meie fraktsiooni liikmetele, ilma seaduse reservatsioonita põhiõigus, mida võib sisuliselt piirata ainult teise põhiseaduses ära toodud õiguse või vabadusega. Seadusega pole võimalik kehtestada tingimusi ega sekkuda kuidagi teistmoodi selle õiguse realiseerimisse, kui selleks ei anna otseselt volitust põhiseadus ise. Ütleb ka põhiseaduse § 11, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Võlaõigusseaduse § 134 3. lõige seevastu kehtestab otseselt seaduse reservatsiooniga põhiõigustele väga laia tõlgendamisvõimaluse ja ebaproportsionaalse tingimusliku piirangu ehk hüvitise maksmist õigustavate erandlike asjaolude tuvastamisel. Näiteks sama seaduse § 134 lõige 2, mis sätestab kahju hüvitamise kohustuse seoses vabaduse võtmise, isikule kehavigastuse tekitamise, tervisekahju või muu isiku õiguse rikkumise eest, kohustab mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistliku rahasumma. Selline säte kindlasti ei piira põhiseaduslikku õigust kahju nõuda, vaid osutab mõistlikkuse vajadusele summa määramisel. Täiendavaid tingimusi ega piiranguid moraalse kahju nõudmisele ei seata.
Kindlasti võib diskuteerida selle üle, kellele need erinevad lõiked suunatud on. Lõige 2 räägib otseselt isikutest, kelle suhtes õigusvastane tegu suunatud oli. Lõige 3 aga seevastu lähedastest, kellele õigusvastane tegu võis kannatusi tekitada, nii nagu tekitas kannatusi antud “Pealtnägija” saates härra Koitlale seoses tema vanemate hukkumisega autoõnnetuses. Põhiseaduse § 25 jätab sõnastusega “igaühel on õigus ükskõik kelle poolt” kannatusi tekitanud isikute ringi võimalikult laiaks, isiku seotusele otsese kannatanuga seega õigusvastase teoga piiranguid ei pane. Põhiseaduse § 25 tekstist võib aru saada, et õiguse realiseerimine võiks toimuda näiteks kokkuleppe teel või kohtu poolt. Vastavalt põhiseaduse paragrahv 146-le mõistab kohus õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Võlaõigusseaduse paragrahvis 143 lõige 3 sõnastus seevastu on ilmses vastuolus põhiseaduse paragrahv 25-ga, mistõttu tema rakendamine põhiseaduse paragrahv 3 lõige 1 alusel pole võimalik.
Seetõttu, selgitamaks seda keerulist juriidilist konstruktsiooni, mida kohtud siis kasutavad, keeldumaks määrama moraalse kahju eest mittevaralist hüvitist, saamaks selgitust, kas võib olla antud võlaõigusseaduse sättes vastuolu põhiseadusega, pöördusime siis ka õiguskantsleri poole kahe küsimusega: kas võlaõigusseaduse vastav säte on põhiseadusega vastuolus ja kui on, kas siis peaks ootama õiguskantsleri ettepanekut põhiseadusega selle sätte kooskõlla viimist, ses osas? Aitäh!

Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri!

Õiguskantsler Indrek Teder
Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Kõigepealt ma kasutan juhust, et öelda paar sõna arupärimisest üldse. Kuna arupärimisele vastamine ei saa ega tohi olla põhiseaduse kohaselt õiguskantsleri staatusest tulenevalt käsitletav poliitilise tegevusena, siis ma tulenevalt põhiseadusest tagastan otseselt poliitilise iseloomuga arupärimise, kus nõutakse sisuliselt õiguskantsleri poolt poliitikasse sekkumist, poliitilise seisukoha avaldamist või hinnangut poliitiku tegevuse kohta. Selleks õiguskantsleril pädevust ei ole. Selles tulenevalt ma tagastasin ka ühe eelneva arupärimise just selle selgelt päevapoliitilise olemuse tõttu. Küll aga ma püüan kasutada arupärimise vormi, et olla parlamendiliikmetele koostööpartner, kes võimaluste piires annab selgitusi kehtiva õiguse eri normide ning teoreetiliste käsitluste kohta. Samas tuleb arvestada arupärimise regulatsioonist tulenevat kitsast ajapiiri ning teemade keerukust, siis see käsitlus paratamatult on ikkagi esialgne ja seda just praeguse arupärimises käsitletud tõesti väga keeruka teema puhul. Asja juurde.
Küsimus võlaõigusseaduse § 134 lõike 3 võimalikust vastuolust põhiseadusega konkreetse juhtumi pinnalt. Osundan esiteks, et kuna selles asjas on toimunud kohtumenetlus ning õiguskantsler ei saa võtta seisukohta konkreetse kohtumenetluse tulemuse kohta, siis kohtumenetlust arusaadavalt ma ei puuduta. Samuti rõhutan veel kord, minu seisukoht on ikkagi esialgne, arvestades neid kitsaid ajaraame. Piirdun seega vaid selle põhimõttelise küsimusega, kas saab eeldada, et põhiseadusega on kooskõlas võlaõigusseaduse § 134 lõige 3 regulatsioon, mille kohaselt isiku surma põhjustamisega tema lähedastele tekitatud mitterahaline kahju tuleb hüvitada vaid erandlike asjaolude esinemisel? Teisisõnu, ma arutlen selle üle, kas on põhiseaduspärane, et lähedastele hüvitatakse kahju vaid erandlikel asjaoludel, mitte igal juhul. Teatavasti põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik selle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kasutan edaspidi moraalse kahju sünonüümina mittevaralise kahju mõistet. Põhiseaduse § 25 ei sisalda sõnaselgelt seaduse reservatsiooni. Põhiseaduse § 25 reservatsiooniga seoses käsitlen ma ka põgusalt selle ajaloolist kujunemist.
Põhiseaduse Assamblee materjalidest nähtuvalt sisaldus sättes lause “hüvitamise viisi ja korra sätestab seadus”. See jäeti välja põhjendusega, et kohus saab siis hakata otsustama kahju hüvitamist juba enne vastava seaduse jõustumist kohe peale põhiseaduse jõustumist. Samas kinnitati ikkagi seaduseandja pädevust kahju hüvitamise tingimusi ja korda reguleerida. See tähendab, et sätte sõnastus seaduse reservatsioonita põhiõigusena ei olnud põhiseadusandja teksti koostaja teadlik valik, vaid muu kaalutlusega kaasnenud tagajärg. Ka põhiseaduse ekspertiisi komisjoni tegi ettepaneku muuta põhiseaduse § 25 sõnastust selliselt, et see kahtluseta alluks lihtsa seaduse reservatsioonina, võimaldades seadusandjal välja kujundada paindlik kahjutasu õigus, nagu mandri-Euroopa õigussüsteemist lähtuvates riikides tavaline on. Seetõttu ollaksegi valdavalt seisukohal, et sätet tuleb tõlgendada lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusena, mille piiramist õigustab iga eesmärk, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Seega etteruttavalt mainin, et seadusandjal on selle põhiõiguse sisustamisel suhteliselt lai kaalutlusruum.
Ent eksisteerib ka seisukoht, et põhiseaduse § 25 riiveks on põhimõtteliselt olemas õigustus ka sel juhul, kui sätte kujunemislugu kõrvale jättes, käsitleda seda siiski seaduse reservatsioonita põhiõigusena. Ma isiklikult ei pea väga mõistlikuks seda kujunemislugu kõrvale jätta. Teisisõnu on võimalik käsitleda põhiseaduse § 25 lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusena, siiski osundan, et ka ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramine pole välistatud. Sellise põhiõiguse riivet saab õigustada mõni teine põhiõigus või põhiseaduse printsiip.
Riigikohus on leidnud, et lähedastele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine vaid erandlike asjaolude esinemisel lähtub vajadusest tagada kahjutekitajale oma teo tagajärgede ettenähtavas mõistlikus ulatuses ning vältida tema maksejõueteks muutmist. Sisuliselt saaks sellist argumentatsiooni seostada põhiseaduse § 19 lõikest 1 tuleneva vaba eneseteostusega, mis põhiõigusena oleks põhimõtteliselt aktsepteeritav ka seaduse reservatsioonita põhiõiguse riive õigustamisel. Loomulikult on vaba eneseteostus juba põhiseadusest tulenevalt piiratud kohustusega austada ja arvestada teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Seejuures on seadusandjal kohustus eraõigusliku regulatsiooni loomisel isikute õigusi vastastikku kaaluda, kuid tal on tasakaalustatud lahenduse leidmisel ka teatav mänguruum, sest teiste isikute õiguste austamata või arvestamata jätmine võib olla konkreetse situatsiooni asjaoludest lähtuvalt etteheidetav väga erinevas ulatuses. Seetõttu on aktsepteeritav ka kahju hüvitamise kohustuse seostamine selle etteheidetavuse määraga.
Nõustun arupärimise esitanud Riigikogu liikmetega selles, et põhiseaduse § 125 kohaldamise alast ei saa välja jätta “surma põhjustamisega kolmandatele isikutele, sealhulgas lähedastele tekitatud mittevaralise kahju”. Samas peaks seadusandjal olema võimalus tõmmata piir surnu lähedaste ja teiste, mittevaralist kahju kannatanud kolmandate isikute vahele. Leiangi, et teatud rasketel juhtudel tuleb kahju tekitajal kindlasti hüvitada surnu lähedastele nende tekitatud mittevaraline kahju. Millised need rasked juhud või erandlikud olukorrad on, see peaks lõppastmes settima kohtupraktikas ning seda võite juba täpsustada teie, austatud seadusandjad.
Siiski leian, et teatud piirangud mittevaralise kahju hüvitamisel on siiski ka tõenäoliselt põhjendatud. Mis puudutab kohtule antud ulatuslikku kaalutlusõigust erandlike asjaolude sisustamisel, siis selle andmist ei saa seaduseandjale otseselt ette heita, kui arvestada teiselt poolt ka asjaolu, et riigi kohus on korduvalt põhiseadusega vastuolus olevaks pidanud regulatsiooni, mis ei võimalda kaalumist ja toob seetõttu teatud juhtudel kaasa ebaproportsionaalse põhiõiguse riive. Seega ei ole seadusandja minu esialgsel hinnangul põhiseaduse §-dest 19 ning 25 tulenevate ning antud asjaoludel vastassuunaliselt mõjuvate põiõiguste sisustamisel ehk omavahelisel kaalumisel lubatud piiri tõenäoliselt ületanud.
Lõpetuseks osundan veel kord, et kui Riigikogu liikmed on veendunud, et võlaõigusseaduse § 134 lõige 3 vajab täpsustamist, siis see on ju ka võimalik. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Ene Ergma
Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei ava.

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA