XII RIIGIKOGU STENOGRAMM III ISTUNGJÄRK: Vägivaldsete surmade arvu järsu kasvu kohta

Esimees Ene Ergma

Alustame tänase päevakorraga, see on arupärimistele vastamine. Esimeseks punktiks on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Kalev Kotkase, Mart Meri, Karel Rüütli, Sven Mikseri, Heljo Pikhofi, Indrek Saare, Urve Palo, Rannar Vassiljevi, Jaan Õunapuu, Jaak Alliku, Eiki Nestori, Kalvi Kõva ja Neeme Suure poolt 9. jaanuaril s.a esitatud arupärimine vägivaldsete surmade arvu järsu kasvu kohta (nr 87). Palun Andres Anvelti kõnepulti!

Andres Anvelt
Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Teema ehk arupärimine vägivaldsete surmade arvu järsu kasvu kohta on vist nii kole, et väga palju kolleege lahkus saalist. Aga kõigepealt natukene selle arupärimise taustast, kuigi kõigepealt ma tahaksin tunnustada meie siseministrit, kes on tõesti sattunud ministeeriumi juhtima sellel ajal, kui on nii palju asju ette võetud: politsei tsentraliseeritakse, luuakse uusi päästeasutusi, keskkriminaalpolitsei taasloomine jne. Kõige selle juures teeb aga muret see, et põhivaldkond, mis on siseministril, ehk teha meie igapäevast elu turvalisemaks, on natukene kannatanud. Seda, et olukord ei ole kõige roosilisem, rääkis täna õiguskomisjonis ka justiitsminister, kes homme annab meile ülevaate kriminaalpoliitika strateegia aruandest, mis on eelmisel aastal tehtud. Lihtsalt mõningad numbrid teile teadmiseks, kes sellele tähelepanu pole pööranud, et näiteks vägivaldsete surmade arv Eestis on tõusnud taas. Liiklussurmade arv tõusis eelmisel aastal 101 peale. Tuletan meelde, et 2009. aastal jõudis ta alla 100, 2010. aastal oli ta lausa 79. Nii et kasv 27% on väga tõsine number. Sama tendentsi näitab ka isikuvastaste kuritegude arvu ligi 26%-line kasv, millest tapmised ja mõrvad moodustavad küll suhteliselt väikese osa, kuid näitavad selget tendentsi ühiskonnas. See number on tõusnud 2010. aastal 84-lt ligi 100-ni ehk teisisõnu 17% rohkem inimesi kaotas kurjategijate käe läbi elu. Kui see muutus oleks olnud mõne protsendi ulatuses, siis võiks ju rääkida, et põhjuseks on majanduse taas soojenemine ja rahva suurem heaolu, võib-olla ostetakse rohkem alkoholi ja lubatakse endale natuke sellist lõbusamat elustiili, kuid sellised ligi veerandi suurused kasvud ei saa kindlasti olla põhjendatud majanduse hetkelisest käekäigust. Rõhutan siia juurde ka veel, et mis mind paneb alati vaatama statistikale, nagu öeldakse, ilma roosade prillideta, on see, et kui me praegu täitevvõimu tasemel deklareerimine kogu aeg, et kuritegevus langeb, ja nagu kunagi ütles mulle Valgevene siseminister, kui ma küsisin temalt kuritegevuse kohta, et kuidas teil langeb, siis ta ütles, et nii kiiresti, et ei jõua miilitsaautoga ka järele, siis tihtipeale tundub, et ka meil on sarnane olukord. See kuritegevuse üldnumber näitab küll vähenemist, aga see, mida kogu maailma kriminoloogid peavad ikkagi põhiliseks kuritegevuse olukorra näitajaks, on isikuvastaste raskete kuritegude arv, sest seal ei anna statistikaga mitte midagi teha, võrreldes varavastastega. See teeb natuke ettevaatlikuks, mistõttu meil ongi viis küsimust härra siseministrile olukorrast vägivallasurmade osas, mida on ette võetud jne. Palun härra ministril, kui ta vastuseid ette kannab, iga vastuse ees lugeda ette ka küsimus. Aitäh!

Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun nüüd kõnepulti vastamiseks lugupeetud siseministri!

Siseminister Ken-Marti Vaher
Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tänan arupärimise eest! Ja viiele küsimusele vastan nii, nagu arupärimise esitaja soovis. Kõigepealt esimene küsimus: “Millised on teie juhitava ministeeriumi selgitused antud olukorra tekkimisele kõigis nendes äratoodud valdkondades? Kuidas põhjendada nii liiklussurmade kui tapmiste-mõrvade ligi 20%-list kasvu?”
Kõigepealt natukene võib-olla taustaks. 2011. aastal hukkus liikluses 101 inimest, 2009. aastal, millest oli juttu siin arupärimise esitaja poolt, minu andmed ütlevad, et sada. 2010. aastal kukkus see arv 79 peale, mis on tõesti erakordne. Ja erakordne juba võrreldes väga-väga ammuse ajaga. Ehk seda on nimetatud 50 aasta parimaks tulemuseks üldiselt. Liikluse ja liiklusohutusega tegeleb peamiselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium läbi liikluskomisjoni, mida juhib majandusminister, mis käib koos väga aktiivselt, on valitsuse komisjon ja arutab ka nimtetatud teemat. Üldiselt peale selle, et loomulikult on olulised iga-aastased numbrid, vaadatakse ekspertide poolt ka kolme aasta keskmist, mis annab tegelikult pildi suundumusest ehk siis trendist, sellest, milline on olnud järjepidev töö hukkunute arvu vähendamisel. Ehk siis ka selle kõrval, kui me vaatame seda erakordset aastat, milleks oli 2010. a tõesti, oleks kindlasti vaja vaadata ka kolme aasta keskmist numbrit, mis on siis tegelikult saja ligi ehk siis natuke üle saja, 2011. a võrreldes selle kolme aasta keskmisega tähendas kolme võrra väiksemat hukkunute arvu ehk siis 101. Ehk siis me oleme n-ö sellest keskmisest pisut siiski 2011. a ees.
Aga taustaks ka veel nii palju, et maailma kõige turvalisema liiklusega riik, on Rootsi, kus 2011. a tõusis liikluses hukkunute arv 18%. Jaselle liikluse kui tervikuna väga kompleksse teema puhul on välja toodud tegelikult viis komponenti, mille koosmõjust liiklusohutus tegelikult koosneb. Selleks on liikleja, teiseks, sõiduk, sõiduki korrasolek, liikluskeskkond, kolmandaks, neljandaks, liiklusreeglid, ja viiendaks, ka liiklusjärelvalve. Hinnatud on erinevates uuringutes ekspertide poolt, et see politseipoolne järelevalve omab sealjuures mõju kuskil 10-25% ulatuses ehk siis absoluutne enamus, sellest mis toimub liikluses, on tegelikult teiste komponentide koosmõjus tekkiv. Mis tähendab seda, et kui ühes või teises komponendis toimub järelandmine, on tagajärjeks liiklusõnnetused, liiklusturvalisuse langus. Seetõttu on ääretult oluline, et kõik need viis komponenti oleks tegelikult nii-öelda täidetud ehk siis töö kõigi nende viie komponendiga käiks paralleelselt. See tähendab loomulikult ka vastutustundlikku liiklejat, see tähendab liiklusohutuse, liiklusteadlikkuse tõusu, see tähendab teistesse liiklejatesse hoolivat suhtumist, see tähendab sõiduki korrashoidu. Samuti oluline on liikluskeskkonda panustamine.
Toome märkimisväärse näite, mis puudutab liikluskeskkonda. Eksperdid on väitnud, et õnnetusse sattumise risk võib suureneda 15-25% võrra, kui hoitakse kokku tänavavalgustuselt, arvestamata seejuures asjaolu, et tänavavalgustuse eesmärk on tegelikult väga paljuski ka liiklusõnnetuste ja muude avaliku korra rikkumiste vähendamine pimedal ajal. Kui liiklusest rääkida, siis lihtsustades tee, teiste liiklejate ja vahetu ümbruse nägemist. Eesti suurim omavalitsus näiteks mõni aasta tagasi sellise otsuse tegi, tänavate nii-öelda osaline pimendamine on toimunud ja sellel kindlasti on ka oma mõju liikluses toimuvale. Ehk siis, kui rääkida sellest keskmisest, mis puudutab 3 aasta keskmist, siis 3 aasta keskmine tuleneb tänasel hetkel 2009, 2010, 2011. aasta registreeritud keskmisest hukkunute arvust. Eelmisel aastal oli see vastavalt 2008, 2009, 2010 liikluses hukkunute arvu omavaheline võrdlus ja see number oli üle 100. Loomulikult see mainitud statistika ja kõik eelnev ei õigusta kaugeltki mitte mitte ühtegi liikluses kaotatud elu, kuid annab teatud määral sellest suundumusest aru ja see suundumus Eesti Vabariigis on olnud väga selgelt allapoole ehk siis positiivses suunas, mis tähendab, et kõik liikluses toimuv ja liikluses viimase 5 aasta või ka pikema aja statistika on viinud meid oluliselt lähemale arenenud Euroopa riikidele.
Täiendavalt tooksin siia taustana ühe detaili, mis puudutab seda liiklusõnnetustesse sattumise tõenäosust. Arvestada tuleks siin ka liiklussagedusega. Jällegi eksperdid, viidates uuringutele, annavad alust väita, et olukorras, kus näiteks teised komponendid püsivad muutumatuna, võib suureneda 1% liiklussageduse kasvuga ka pea et protsendi vigastustega lõppevate liiklusõnnetuste arv. Ja peab ka 2011. aasta puhul tooma välja selle, et põhiteedel 2011 liiklussagedus kasvas, saavutas väidetavalt 2009. aasta taseme ja näiteks raskeveokite osakaal liikluses kasvas 2011. aastal võrreldes eelneva aastaga lausa 18% võrra. Aga 2011. aastal kujunes Eesti liikluses üheks põhiprobleemiks jalakäijate turvalisus. See jalakäijatele ohutuma liiklemise tagamine on olnud aktuaalne varemgi, ka varasematel aastatel on põhimure olnud helkurita liikuvad jalakäijad maanteedel. Kui pideva teavitustöö ja ka liiklusjärelevalve tulemusel ei ole maapiirkondades pimedal ajal jalakäijatega toimunud õnnetuste arv eriti kasvanud, siis jätkus aga jalakäijatega toimunud õnnetuste sagenemine linnades ja asulates. Lõppenud aastal sai Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas ja Kohtla-Järvel surma rohkem jalakäijaid kui mujal vabariigis kokku. Ja võib siin välja tuua ka sellise huvitava fakti, et 2011. aasta teisel poolel 19-st jalakäija surmaga lõppenud liiklusõnnetusest 16-l juhul see jalakäija ei kandnud helkurit, mis tähendab, et helkuri ja nähtavuse probleem on vägagi märkimisväärne ja võib öelda, et tegelikult liiklussurmade arv ka suurenes just 2011. aasta teisel poolel ehk siis päris aasta lõpus, kus üheks mõjuriks sattusid ka ilmastikutingimused. Seega ei saa väsida aga rõhutamast kohaliku omavalitsuse olulist rolli jalakäijate liiklussurmade vähendamisel. 2008. aastast alates koostatakse üleriigilist liiklusjärelevalve iga-aastast plaani, mis võimaldab liiklusjärelevalve alast tegevust ühtlustada. Lisaks politsei liiklusjärelevalvele sisaldab see plaan loomulikult nii Maanteeameti kui ka kolmanda sektori poolt korraldatavaid liiklusohutuskampaaniaid. Ja alates 1. jaanuarist 2012 on siis ka politsei koosseisus liiklusbüroo, mis koosneb liiklusjärelevalve talitusest ja liiklusmenetlustalitusest. On aga täiesti selge, et loomulikult me peame edasi viima, muutma paremaks veel analüüsipõhist liiklusjärelevalvet. Teine suund on süüteos ja ennetuses, mis on 2012. aasta oluline eesmärk ja eesmärgiks on just raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste vähendamine. Tuleb keskenduda sihtgrupi valikule, kindlasti ka teavituse suurendamisele, eelkõige kindlale analüüsipõhiselt välja selgitatud sihtgrupile. Niipalju siis liiklusest.
Nüüd rääkides tapmistest ja mõrvadest, siis kui vaadata, nii kuidas küsimus ka on, tapmiste ja mõrvade eraldi koosseisu, siis kasvanud on tapmiste arv. Mõrvade arv on langenud, olles viimaste aastate madalaim. Võrreldes perioodi 2007–11 on 2010. aastaga kõrvutades tapmiste arv suurenenud, jäädes 2008. aasta 2009. aasta tasemele. Suurima osa 2011. aastal registreeritud 91-st juhtumist moodustavad niinimetatud olmetapmised, mida on 85% ehk 77 juhtumit, mis tihti leiavad aset ühise ajaveetmise raames, millest tõenäoliselt ei puudu ka alkoholi tarbimine omavahel tuttavate isikute osavõtul. Üldiselt võib väita ka korrelatsiooni alkoholi tarbimise ja isikuvastaste, sh raskete isikuvastaste kuritegude vahel. See tähendab alkoholi tarbimise seost ka isikuvastaste kuritegude hulgaga. Muret tekitav fakt on, et 44%-l juhtumitest on samale aadressile olnud eelnevad väljakutsed. See tähendab loomulikult politsei esmareageerimise kohustust selgitada välja rohkem algpõhjuseid. See tähendab selget vajadustkogukonnakesksest lähenemisest tuleneva individuaalsema suhtumise ja hoiaku järgi, mis aitaks ära hoida tapmisjuhtumeid. 20%-l juhtudest ehk 18-l juhul on tapmine olnud pereliikmete suhtes ehk siis lähisuhte vägivalla temaatika. 64%-l juhtudest on tegu tuttavatega, mitte pereliikmetega ja surm on saabunud olmetüli käigus.
Sageduselt teisena on tapmiste ja antud juhul ka mõrvade motiiviks olnud omakasu. Aga siin ei ole tegelikult muutust, 2011. a oli omakasuline motiiv 8-l juhtumil, kui 2010. a oli see 9 juhtumit. Samuti saab veel tapmiste ja mõrvade motiivina välja tuua kättemaksu, kus 2011. aastal on seda põhjusena määratletud 4-l korral, võrreldes 2010. aasta 10 korraga ja 2009. aasta kaks korda on siin statistika aluseks ehk siis olenemata ka paljudes Hollywoodi filmides väljatoodud kättemaksumotiividest, mis on just kui õilsaks aluseks mingisugusele teole, on õnneks siin selge positiivne tagasilangus, mis tähendab, et kättemaksu on olnud oluliselt vähemal korral motiiviks sellise traagilise juhtumi korral. Peab ka möönma, et 2011. aastal esines ajendina kahel korral armukadedust. Teo toimepanemise koha järgi on tõus olnud eelkõige asustatud piirkondades ehk Tallinnas-Harjumaal 6 võrra, Ida-Virumaal 8 , Pärnumaal 4 võrra tõus, teistes maakondades on toimunud langus või jäänud sisuliselt samale tasemele, võrreldes varasemate aastatega.
Teine küsimus: “Kas vägivallasurmade…

Esimees Ene Ergma
Ei saa juurde aega, kõik!

Siseminister Ken-Marti Vaher
“Kas vägivallasurmade pidev kasv on tingitud asjaolust, et ühendameti moodustamine viidi läbi kiirustades?”
Vastus. Ma ei peaks sellist põhjust kindlasti aluseks, pigem vastupidi, ma arvan, et struktuuriüksuste reorganiseerimine vägivallasurma kasvu põhjusena seda tuua ei saa, vaid pigem me oleme suunatud sinna, et ressursse vähendada tugiteenustelt ja suurendada põhitegevusse suunatud ressursi arvelt. Tänan!

Esimees Ene Ergma
Suur tänu härra siseminister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Heimar Lenk
Aitäh! Hea siseminister! Ega ma eriti ei kuulnud küll, mida on ministeerium teinud ja milline on teie osa selles statistikas. Aga okei, võib-olla ajapuudusel te ei saanud seda rääkida. Mul on konkreetne küsimus. Kui tuli teie eelkäija Jüri Pihl teie kabinetti tööle, siis meedia üsna laialdaselt valgustas tema programmi või abinõusid, millega liiklussurmasid ja liiklusõnnetusi vähendada. Ja mul on meeles, et pärast seda, kui ta oli mõni kuu tööl olnud, oluliselt hakkasidki liikusõnnetused vähenema meil. See statistika oli päris positiivne ja hea. Kas tema n-ö pärand on ära unustatud teie majas? Aitäh!

Siseminister Ken-Marti Vaher
Aitäh, härra Lenk! Ma eeldan, et te peaksite olema üsnagi informeeritud parlamendiliige. Nii nagu ma tegelikult mainisin oma vastuses, siis liikluses toimuva kirjeldamiseks see statistika näitab tegelikult üsna üheselt viimaste aastate, viimase viie aasta, veelgi kaugema aja võrdlusena märkimisväärset nii liiklussurmade, näiteks joobes juhtide süül hukkunute arvu, samuti ka liiklusõnnetustes vigastatute arvu, üldse liiklusõnnetuste arvu vähenemist. Võtame näiteks liikluses hukkunute arvu, mis 2008. aastal oli 132. Tänaseks on see kolme aasta keskmisena kukkunud 100 peale. Liiklusõnnetustes viga saanute arv oli 2008. aastal kuskil 2400, see on 2011. aastal 1890. Nii et jällegi iga-aastane järkjärguline kahanemine. Samuti on inimkannatanutega liiklusõnnetuste arv on vähenenud võrreldes näiteks 2008. aastaga. Kõik tegevused, mis on suunatud liiklusõnnetuste arvu vähenemisele ja loomulikult ka kannatanute arvu vähenemisele, on läbiviidavad erinevate ametkondade koostöös.
Ma mainisin oma sissejuhatuses ka seda, et liiklusjärelevalvest kahjuks või õnneks sõltub väike osa sellest, mis toimub liikluses. Märkimisväärne roll on liiklusohutuses liikluskeskkonnal, sellel, milline meie taristu on, milline on inimeste teadlikkus, milline on sõidukite seisukord ja milline on inimeste ehk siis liiklejate teadlikkus.
Mida võib öelda liiklejate teadlikkuse kohta? Jah, märkimisväärselt on näiteks viimastel aastatel suurenenud üks oluline komponent, selleks on turvavarustuse kasutamine. Ma arvan, et siin on jällegi teatud erinevate komponentide koosmõju ühelt poolt. Jah, ka liiklusjärelevalve umbes 3-4 aastat tagasi hakkaks oluliselt rangemalt suhtuma turvavarustuse mittekasutamisse. Samas on olnud teadlikkuse tõstmiseks erinevad kampaaniad, mida viib läbi liiklusennetuse eest vastutaja ehk siis Maanteeamet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Need kampaaniad on olnud iga aasta, aastast aastasse ühes mõttes laiaulatuslikumad, samas aga jällegi suunatud ka konkreetsematele sihtgruppidele. Need on toonud kaasa selle mõju, et vastavalt uuringutele on inimesed turvavarustust hakanud märkimisväärselt rohkem kasutama. See on olnud üks komponente, miks inimkannatanuid on liikluses vähem ja ka surmasaanuid on vähem.
Probleemiks eelmisel aastal, nagu ma oma vastuses juba ütlesin, olid jalakäijad. Ilmekas fakt selle juures on helkuri kasutamine – nagu te näete, ka praegu on väljas väga massiivsed kampaaniad, et kasutage helkurit, sellest on pimedal ajal väga palju abi. 19 jalakäijast, kes 2011. a teisel poolel liikluses surma said, 16 ei kasutanud helkurit.

Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Andres Anvelt
Aitäh! Hea ettekandja! Ma ehitan oma küsimuse üles väiksele vastandumisele sinu arvamusega. Kui me võtame välja Maanteeameti kodulehekülje, siis me näeme, et sel aastal on juba ühe kuu ja 12 päevaga liikluses hukkunute arv tunduvalt suurem kui eelmisel aastal, on 13. Kui me võrdleme eelmise kolme aastaga ja mis iganes, siis ta on pidevas, viimased kaks aastat on ta kasvus. Täpselt samuti me ei saa rääkida, et osa mõrvasid on paremad kui teised tapmised, ja sellega vabandada. Minul on väga konkreetne küsimus. Kas sa kinnitad või lükkad ümber, et tänane ressursi jaotus ühendametis, Politsei- ja Piirivalveametis, toimub läbimõtlematult ja see süsteem vajab taas kiiret remonti? Aitäh!

Siseminister Ken-Marti Vaher
Tänan! Tänan hea küsimuse eest! Ma kinnitan seda, et sisejulgeolek ja kindlasti ka Politsei- ja Piirivalveamet ei ole kaugeltki valmis. Ei ole kaugeltki valmis. Seda on vaja ehitada ja lihvida veel kõvasti. 2010. aasta alguses liideti ühendametiks erinevad organisatsioonikultuurid. Me teadsime siis, kui me seda parlamendis minu arust väga suures konsensuses, aga ka paljude vaidluste keskel arutasime, et tööd tuleb teha selle ühendametiga veel palju. Mis puudutab ressursse, siis sinu küsimus, rääkides kõigepealt väga konkreetselt, mis puudutab liikluse järelevalvet, siis 2012. aastal liiklusjärelevalve maht kindlasti ei lange, vaid meie eesmärgiks on seda mahtu suurendada näiteks läbi selle, et proovime e-politsei võimalusi rohkem läbi mõelda, vähendada bürokraatiat, vähendada n-ö väheminnovatiivsete vahendite kasutamist ja suurendada seda, et liikluspatrulle oleks rohkem nendes riskikohtades, mida me analüüspõhiselt tuvastame. Ma olen selgelt veendunud, et ühendameti kokkupanek tõi kaasa selle, et suudeti kokku hoida kolme erineva ameti tugistruktuuridelt märkimisväärne osa ressursist, mida on saanud suunata põhitegevusse. Te küsisite ka Ernst & Youngi analüüsi kohta, mille ma algatasin 2011. aasta suve lõpus ja mis sai aasta alguses valmis, õiguskomisjon on sellega tutvunud ja see on kõigile kättesaadav. Enamik nendest muudatustest ja ettepanekutest saavad ellu viidud ja ka seal tuuakse välja vajadus jätkuvalt vähendada dubleerimist ühendameti sees, nii-öelda kontori poolelt võtta ära ressursse, tõsta need ümber põhitegevusse, samuti tugevdada Siseministeeriumi strateegilise juhtimise taset, mis selle konsultatsioonifirma hinnangul on täna väga madal. Ehk see ressurss, mis on Siseministeeriumis mõnda aega olnud, ei ole selgelt piisav, et juhtida praktiliselt 10 000-pealist ametkonda, spetsialistide, ekspertide laia meeskonda, mis Siseministeeriumi valitsemisalas on. Mina kavatsen omalt poolt kõik teha selleks, et tõesti põhitegevusse ressurssi suunata, isegi sellel raskel hetkel, kus me täna oleme, ehk siis majanduskriisijärgses või võib-olla isegi -aegses perioodis. Seega minu kinnitus sulle on selge: kõik saab tehtud, et põhitegevusse võimalikult palju vahendeid leida, ja teha loomulikult seda mitte süsteemita, vaid läbimõeldult, tuginedes analüüsile. Sellepärast me väga palju räägime ja ma ise ka räägin palju analüüsidest, mida on väga mitmed läbi viidud eelmise aasta teisel poolel ja lõpus, ja nendele tuginedes saame vastu võtta ka otsuseid selle aasta jooksul. Tänan!

Leave a Reply

*

SDE
SOTSIAALMEEDIA